Kas Eesti kaitsepoliitikat juhivad ullikesed?

Ajuti näib, et Eesti “Hunt Kriimsilma kümme ametit”-tüüpi poliitikud ei suuda ühelgi alal piisavalt süveneda ja tulemuseks on kaos. Seda on eriti näha kaitsepoliitikas.

Ukraina sõjas on teada palju juhtumeid, kus sõdivad pooled on kaotanud elavjõudu ja tehnikat, mis oli liiga kokku koondatud ja saanud seega ideaalseks sihtmärgiks. Nii sai väidetavalt ukrainlaste poolel surma palju sõdureid, kui vene rakett tabas üht väljaõppekeskust, Ukraina omakorda laastas korduvalt venelaste lennuväge okupeeritud territooriumil, sest nood olid seal koondanud väikesele alale palju koptereid ja lennukeid. Tänapäevases droonide ja täppisrakettide sõjas on hajutatus ülioluline, Eestis aga toimub just sõjaliste struktuuride koondamine venelaste sihtmärkideks.

Eestis ei õpita Ukraina sõjast suurt midagi. Võrus on niigi Kuperjanovi üksus, mis sõja korral hakkab Vene rakette ligi tõmbama, nüüd luuakse ka Nursipalus suur kaitsekompleks – seal on käimas ka liitlaste vastuvõtuala ehitus, mis võimaldab järgmise aasta algusest paigutada täiendavaid liitlasüksuseid 2. jalaväebrigaadi juurde. Ilmselt joonistatakse seegi Vene sõjaväe löögiobjektide kaardile, kui ta juba seal pole.

Lisa suurobjektidele tuleb veelgi: Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) kuulutas välja mahuka projekteerimis- ja ehitushanke sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse rajamiseks, mille raames plaanitakse ehitada ligikaudu 8000 ruutmeetri suurune kompleks jõudsalt arenevasse Raadi linnakusse Tartus. Uue hoone valmimine parandab oluliselt sõjameditsiini väljaõppe võimalusi ning kaitseväe tervisekeskuse ja taastusravi tingimusi, mille läbi tõuseb ka teenuste kvaliteet, vahendab BNS.

Väljaõppevõimalused on tervitatavad, aga see kompleks peaks olema ka haavatute raviks sõja korral – ja kui see luuakse suure märklauana, siis Vene agressiooni ajal ta seda ongi. Vene vägistajaarmee on Ukrainas tõestanud, et tsiviilobjektide pommitamine on nende lemmiktegevus. Venelased hävitavad praegu Odessa sadamarajatisi ja teraviljahoidlaid, mis näitab, et halastamatult saab pihta ka rahumeelne infrastruktuur.

Venemaa agressioon Balti riikide (ja kogu NATO) vastu pole sugugi ulme, nagu arvas kunagine peaminister Taavi Rõivas, naerdes 2015. aastal välja tsiviilkaitsevarjendite ehitamise soovituse. Ukraina sõda näitab, et Kreml ei mõtle üldinimlikes kategooriates ja teda ei takista ohutunne ka NATO vastu sõda alustamast, kasvõi piiratud operatsioonina, et Läänt hirmutada, kohe ise tagasi tõmbudes, mille üle oleks Lääs kohe õnnelik: suurt sõda ei tulnudki.

Ja siis hakkavadki raketid lendama Tartu ja Võru suunas. Kagu-Eestile on isegi lühike sõda hukatuslik, sinna on koondunud suur osa eesti rahvuslikust potentsiaalist. Ida-Virumaale valitsus kaitsevõimekusi paraku ei koonda, kuigi seal on strateegilised elektrijaamad ja samas suuresti venekeelne (-meelne) elanikkond.

Kaitsepoliitikat reformierakondlikus Eestis ajada ei osata. Või ei taheta. Või mõlemat.

Uued Uudised