14.11.2019
Kas seadus lubab ajakirjandusel inimeste isiklikku ellu tungida?
Uued Uudised on saanud paljude inimeste nördinud arvamusavaldusi selle kohta, kuidas Postimees on kõmu üles keerutades avalikustanud tohutult andmeid, mida ei tohiks tegelikult kasvõi moraalsest aspektist lähtudes kogu ühiskonna ette paisata – kooliteest sugulusastmeteni.
Loo “Minister Järviku saladus: PRIA skandaali osalised on tema lapsepõlvesõbrad” tegemisele on Postimees suunanud koguni kolm meediahüääni: Urmas Jaaganti, Oliver Kundi ja Agaate Antsoni. On ime, et sügavuti pole mindud kuni kirikuraamatuteni. Rahvusarhiivist on välja otsitud dokumendid, et Mart Järvik ja Rein Soosaar õppisid koos Võidula algkoolis (!?).
Igal juhul on ajakirjanikud põhjalikult tutvunud Mart Järviku, Rein Soosaare ja Urmas Arumäe koolitee ja kogu elulooga. Lause “Järvik ja Soosaar õppisid koos Võidula kuueklassilises algkoolis, mis suleti juba 1971. aastal ning mille vilistlaskonnast pole seetõttu järel ühtki avalikku jälge” näitab, et jälgi otsiti ka vilistlaste seast – ehk on mõni kahtlane tegelane veel silmapiiril.
Meediahüaanid on tunginud ka geneetilisse andmestikku – “Järviku käitumist PRIA-le volituse andmise juures ei näita heas valguses ka üks lähedane perekondlik side…” kirjutab Postimees.
Edasi on mindud lausa inimeste elukohtade avalikustamiseni kaardil, mida ei tehta isegi kurjategijate süüdimõistmisel – siin on tegu isikute õiguste riivega. Rein Soosaare puhul on ära näidatud isegi tema krundid.
Kui Mart Järvik ja Urmas Arumäe on avaliku elu tegelased, siis talunik Rein Soosaar seda pole – kui temal on veel teatud menetlus pooleli, siis võib ajakirjandus seda mõjutama hakata.
Kogu sel Postimehe nõiajahil on nii juriidiline küsitavus (nn suurel hulgal ebaoluliste isikuandmete andmete paiskamine avalikkuse ette) kui ka moraalne külg. Ei kujuta ette nende ajakirjanike sisemist eetilist punast joont, kes sorivad inimeste minevikus (algkooliaastates, kus me oleme kõik alles kujunemata isiksused) ja suguvõsas.
See on nii amoraalne kui olla saab ja annab aimu Postimehes töötavate inimeste eetilisest tasemest – selliste inimeste puhul ei imesta sellegi üle, kui nad oma sihtmärkide pesusahtlis sorivad.
Andmekaitse Inspektsioonil on aeg anda oma hinnang sellele, kuidas ajakirjandus piltlikult inimeste magamistubadesse tungib ja seal nähtu oma kõmuveergudele paiskab. Kas siin riigis pole enam miski püha ega ka ebaseaduslik?