19.06.2018
Sotsid soolist võrdõiguslikkust nõudmas.
Mitmete riigikogulaste puhul tekib küsimus — miks nad tegelevad probleemidega mitte poliitiku seisukohalt, vaid ehtsa ideoloogiatöötajana?
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige Marianne Mikko kogu tegevus näib olevat suunatud ideoloogilise kallakuga soolisele võrdõiguslikkusele, sealhulgas ka näiteks Aafrika genotsiidiriigis Rwandas, mida ta alles hiljuti külastas.
Mõistagi vajavadki Rwanda naised kaitset, kuid mitte selles ideoloogilises, multikultuurses ja feministlikus võtmes, mida esindab Mikko, vaid lihtsalt inimlikus mõttes, mida naistele pakuvad nende isad ja abikaasad.
Nüüd on Mikko jõudnud Austriasse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ekspertide kohtumisele, kus tähelepanu keskmes on võrdõiguslikkus ja naiste roll poliitikas.
Mikko sõnul keskendutakse kohtumisel küsimusele, kuidas head valitsemist edendada. „Üks demokraatia näitajaid on naiste osalus juhtimises, seda nii poliitikas kui ka ettevõtluses. Tähtis on silmas pidada, et naisi kaasamata ei ole riik jätkusuutlik,“ ütles Mikko. “Ma usun, et kaasavas ühiskonnas elavad inimesed on õnnelikumad, tolerantsemad ja nii ka konkurentsivõimelisemad. Seda seetõttu, et kõik ühiskonnaliikmed saavad oma võimeid rakendada. Kaasavad ühiskonnad suudavad paremini ka kriise lahendada.”
Negatiivset eeskuju andis paraku kohe Hispaania sotsialistide valitsus, mida on nimetatud ka feministide valitsuseks, sest 65% ministrikohtadest on naistel. Just see väidetavalt demokraatlikum valitsus otsustas maha võtta piiritarad Hispaania enklaavides Ceutas ja Melillas, mis lubab nüüd Euroopat jätkuvalt immigrantidega üle ujutada. Vanal Maailmal on juba üdini halb kogemus ühe “kaasavat” ühiskonda loova naispoliitiku, Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga, kelle “õnnelik ja tolerantne” avatud piiride poliitika paiskas riigi kaosesse.
Jah, naised on poliitikas tolerantsemad ja heatahtlikumad, kuid see ei tähenda, et sellel alusel tehtud otsused on alati õiged. Ka ohtlikku vangi võib vaadata andestamise ja uue võimaluse andmise seisukohalt, kuid üldjuhul lõpeb see uue kuriteoga. Rändepoliitikas ongi naiselikud kaastundepisarad andnud võimaluse pühasõdalastele ja muidu kaabakatele, kes Euroopas neidsamu naisi vägistavad. Õrnema soo tolerantsuspoliitika võib ühiskonna pea peale pöörata ja selle liikmetele tohutut valu põhjustada. Vägivallast haaratud feministlik Rootsi on hea näide, seda äsjase Malmö tulistamise taustal.
Naiste tulek poliitikasse pole sugugi mingi imerohi. President Kersti Kaljulaid tõestas seda veel enne ametlikult ametisse astumist, mil ta keeldus kiriku õnnistust saamast ning lõhestas sellega ühiskonna kaheks vaenutsevaks pooleks, kes avalikus ruumis karvupidi kokku läksid. Minister Mailis Reps ja Eesti 200 looja Kristiina Kallas on oma kakskeelsuse propagandaga juba tülli ajanud vene- ja eestimeelsed inimesed — Eestiski on küllaga näiteid, kus feministlik pseudosallivus pigem kütab kirgi kui rahustab neid maha.
Marianne Mikko on Euroopa Liidu asjade komisjoni esindaja Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi sootundlike parlamentide pilootprojektis. Vaidlustamata vähemalgi määral naiste ja meeste võrdõiguslikkuse vajadust, nendivad Uued Uudised, et selle võrdsuse peab tagama lihtne ametkondade ja inimeste koostöö, mitte feministlik-ideoloogiline rünne, kus võrdõiguslikkus lüüakse raudnaelana ühiskonna ihusse ka seal, kus selle kehtestamiseks pole kas tingimusi, vaid sageli ka mingit vajadust.
Sellise “iga hinna eest võrdsuse” poliitika negatiivseim külg ongi see, et head ideed viiakse ellu represiivsete meetodite ja ideoloogilise survega ning enamasti sfäärides, kus seda poleks üldse teha vajagi, veel enam poliitkomissaride kombel. Iialgi varem pole ka tolerantsus, inimlikkus, armastus ja seksuaalsus olnud sedavõrd ideoloogiliselt politiliseeritud, kui nad on seda vasakliberaalses Euroopas, kus lipukirjaks sobiks: “Olge sallivad või ma tulistan!”