05.08.2022
Loodus
Laenutasin aprillis 2022 kohalikust külaraamatukogust kirjastuse „Ilmamaa“ välja antud raamatu „Valgustuse dialektika“, kirjutatud Frankfurti koolkonna neomarksistlike filosoofide Max Horkheimeri ja Theodor W. Adorno poolt kolmekümnendate lõpul Saksamaal ja neljakümnendate algul USA-s. Muidugi olid fašistliku diktatuuri ajal olud filosofeerimiseks ahistavad. See jättis oma jälje nii materjali käsitlemisse kui ka keelekasutusse.
Raamat avaldati USA-s 1944 ja tal polnud seal erilist edu. On ta ju üsna raskelt loetav ja tundub nagu süsteemitult kirjutatud. Ehk seda kinnitab ka asjaolu, et poole aasta jooksul peale ilmumist pole raamatu kohta eesti intellektuaalid avalikult sõna võtnud, nagu selgub guugeldades.
Raamat sündis dialoogina kahe autori vahel, mille üle pidas arvet Adorno abikaasa Gretel Adorno. Nad kirjutasid selle eessõnas, et nende mõtted on suunatud kujuteldavale tunnistajale, kellele neid pärandame, et need koos meiega täielikult kaduma ei läheks. Saagem nüüd selle mõtteloolise raamatu ideede tunnistajateks ja kasutajateks. Niipalju juhatuseks, et kõik väljakirjutised „Valgustuse dialektikast“ (edaspidi VD) on käesolevas essees esitatud kursiivis, mida muudel juhtudel ja teiste autorite puhul ei ole kasutatud. Nii palju veel, et seda raamatut läbi töötades tulin mõttele kasutada uurimust Eesti arengumudeli põhjendamisel. Seda ka tegin essee teises pooles.
Edu tuli raamatule Inglismaal, kus on nähtavasti enam akadeemilisse teksti lugemiseks suutlikke isikuid. Eestikeele tõlke aluseks on 2010. aastal avaldatud juba üheksateistkümnes väljaanne. Minu enda ja mitmete sõprade tähelepanu köitis eessõnas vastuse otsimine filosoofilisele küsimusele inimarengus: ülesanne, mille me endale seadsime, ei seisnenud ju tegelikult ei rohkemas ega vähemas kui vastamises küsimusele, miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini, vaid on langemas uude barbaarsusesse. Me alahindasime selle teema käsitlemise raskusi, kuna meie usaldus tänapäeva inimese teadvuse vastu oli ikka veel liiga suur…Tänapäeva teaduse suurte avastuste eest tuleb maksta teoreetilise hariduse aina süveneva mahajäämusega.
Horkheimeri ja Adorno raamatu eessõna on kirja pandud aastal 1944. Siis kestis teine maailmasõda oma ükskõiksuses inimelude vastu. Paraku 78 aastat hiljem oleme tunnistajaks barbaarsele vennatapusõjale otse keset Euroopat ja VD on taastanud oma aktuaalsuse. Hitleri sõda algas 1939 Poolast ja nüüd teeb Putin algust naaberriigis Ukrainas, mis ajaloos oli ühendatud Poolaga. Viimane hõlmas Venemaa alasid alles mõnisada aastat tagasi. Moskva on läinud karistama Kiievit, mis ometi on nagu Venemaa ema, sest seal võeti vastu ristiusk 988. aastal ja seeläbi Bütsantsi kultuur.
Olulise tähtsusega sõjapidamises loetakse seda, et Hitler kuulutas üldmobilisatsiooni välja alles aasta peale sõja algust Nõukogude Liiduga. Putinile on soovitatud seda venitamise viga mitte korrata. Pisendades sõjategevuse mastaape, nimetab Venemaa seda erioperatsiooniks. Ka Afganistani invasioon nelikümmend aasta tagasi pisendati. Selle puhul sõjasündmustes rõhutati Nõukogude Liidu „piiratud kontingendi“ sisseviimist naaberriiki. Olles ühiskonnateadustes väikese pagasiga pole kerge sisulist vahet teha saksa ja vene fašismi vahel. Ühisjoonteks nende puhul on rahva meelsuse muutmine jäigalt üleolevaks teiste rahvuste suhtes ja tavatu julmus naaberriikide ja teisitimõtlejate suhtes.
Esimesi väljakirjutusi raamatust VD sattus olema alapeatükist pealkirjaga „Rumaluse tekkest“. Keha jääb sandiks füüsilise vigastuse, vaim hirmu mõjul. Kuna autorid ei arenda seda teemat edasi, siis proovime seda teha ise. Veel mäletatakse Adolf Hitleri hirmutegusid ja ühiskonna allutamist hirmule. Ajaloost on tuntud hirmuvalitseja ja massimõrvar Venemaal Ivan Julm, kes Kaasani vallutamisel nii kaua varjas end telgis palvetades, kuni võit oli käes. Usinasti uuris tema elukäiku ja valitsemise meetodeid õpilane Jossif Stalin, kes kasutas oma valitsemises hirmu ja kättemaksu, misläbi kannatasid ja surid miljonid inimesed. Tänapäeval on vahel üle mindud humaansematele meetoditele ja ajud ning mõtlemisvõime võetakse riikide ja rahvaste kaupa üle propagandasüsteemi poolt distantsilt.
Terrori, nälja ja küüditamisega suruti maha vastupanu Ukrainas kolmekümnendate alguses, repressioonide arhitektiks oli Lazar Kaganovitš. Polegi ime stalinismi taassünd meie silme all Vladimir (tõlge – valitse maailma) Putini juhtimisel. Näib, et igal ajastul on omad inkvisiitorid. Nad koguvad enda ümber mõttekaaslastest bojaarid, pühamehed, filosoofid, kindralid või suvilakaaslased, kellega asuvad mingit agressiivset ideed realiseerima. Käimasolevat sõda Ukrainas seostatakse neljanda katsega Uut Maailmakorda kehtestada. Juunikuu keskel teatas Rooma paavst Franciscus, et kolmas maailmasõda on juba alanud. Agressorina mainis ta Venemaad, kes alustas sõjategevust Venemaa piiride taga.
Rumalus on nii köitev teema, et sellega tuleb jätkata, tehkem seda käsitletava raamatu alusel. Üks Hitleri ajastu õppetunde oli ekspertide rumaluse paljastamine. Asjatundlikke argumente, millele toetudes Hitleri võimuletulekut kahtluse alla seada, leidsid juudid ju küllaga isegi veel siis, kui see oli juba silmaga näha… Tollal pidasid asjatundjad fašismi Lääne oludes võimatuks. Oma rumaluses on targad inimesed barbarite elu alati kergeks teinud… Hitler oli vaimu ja inimlikkuse vastu. Kuid on olemas ka inimlikkuse vastane vaim, mille tundemärgiks ongi asjatundlik üleolevus… Tarkuse muutumine rumaluseks on ajaloo kulgemisele seesmiselt omane… Eesmärke võib saavutada vaid kaudselt, väikeste edusammude haaval… Niipea kui võim seda seda reeglit enam ei järgi ja alustab otsest anastamist, on tarkus abitu… Fašisti pole kerge veenda. Talle ei ole võimalik mõistusega ligi pääseda, sest mõistus tähendab tema jaoks vaid seda, et teised annavad järele.
Ülaltoodud tekstikatkes võime kaheksa aastakümmet hiljem asendada hitlerlased tänapäeva putinlastega ja kõik ülejäänu paistab paika jäävat. Nii sarnased on olud ja türannide tegevus maailma segi paisates. Kas Venemaal on puudus südamlikest, tarkadest ja mõistlikest inimestest!? Kui paljud on nautinud Venemaal külalislahkust ja heasoovlikkust. Hoolimata kõigest sellest õnnestus FSB tagaplaani ja toega, kaasates õigeuskliku kiriku, hullutada vene rahvas paarikümne aastaga nende erilises kohas ja missioonis maailmas. Eesmärgiks on Nõukogude Liidu taastamine. Vajadusel lubatakse kasutada USA´lt varastatud tuumapommi. Riigikapitalistlik Venemaa rikastub põlisrahvastelt anastatud maade loodusrikkuste ülestöötamisest. Need rikkused tehakse rahaks Idas ja Läänes, et sõdu pidada. Kes kuulas vene geeniust Leo Tolstoid, kui ta läkitas ettekandega Stockholmi rahukogressile 1909.a. Jumala seaduseks tunnistatud sõnad „Ära tapa“ – tõde on selles, et inimene ei tohi mingil tingimusel tappa teist inimest.
Kirjanik Vladimir Sorokin leiabki, et vene riik ei ole märkimisväärselt muutunud keskajast Ivan Julma aegadest. Viimase hingel on demokraatliku Novgorodi vabariigi hävitamine aastal 1478 ja selle soome-ugri rahvastikuga alade liitmine Moskva tsaaririigiga. Sorokin ütles Financial Times`i lehekülgedel, et Venemaa televisioon viimase kahekümne aastaga on zombistanud hulk rahvast. Analoogiline olukord õnnestus Hitleril saavutada juba kümne aastaga. Ikka hirm ja vägivald koos oskusliku propagandaga. Sorokini mõtet toetab kahekordne Oscari-preemia nominent kinorežissöör Andrei Zvjagintsev, kes soovitab televiisor üldse välja visata, sest see on narkootikum, täis valet ja mürki.
Arnold Toynbee kirjutas inimsoo rumalusest: „Ajalugu näitab, et inimsoo rumalus ja nõrkus pole ajutised sümptomid, vaid inimelu püsivad tunnusjooned. Nad kätkevad inimloomuse kahepaiksuses. Inimolend on ühtaegu loom ja veel midagi; ta on ühiskondlik loom ja isiksus, kellele on omane süüme; tal on jõudu ja teadmisi, kuid need on piiratud, ning ta on sellest teadlik.“ Mooses püüdis oma seadustega kaoses korda luua. Esimesel võimalusel hakati taas Baali kummardama ja porduelu elama. Ja nii korduvalt.
Analüütik ja poliitik Vello Leito konkretiseerib: „Inimene pole konkurentsi loonud ega leiutanud, sest konkurents on materiaalse maailma elava looduse olemise põhiprintsiip: elav saab elada vaid elusa hävitamise (söömise) läbi ja hästi läheb sellel, kes on liigikaaslaste hulgas konkurentsis edukas“. Nii oleme kokku sidunud inimliku rumaluse ja edukuse juured, kus ühe rumalusest (võib-olla ka tagasihoidlikkusest?) sünnib teise edukus.
Üks teinegi väljakirjutus: Nagu liigid loomariigis, nii ka vaimse arengu astmed inimkonnas tähistavad lootuse kustumise punkte tema arenguteel, ja annavad tunnistust sellest, et kõik olendid elavad keeldude all. Ajal, kui hoobeldakse vabadusega, on vaja meelde tuletada selle piire. Et see pole veel kõikelubatavus, vaid kõigel on oma piirid. Muide, sõna „vabadus“ pärineb slaavi keeltest, mida tõendas Juku-Kalle Raidi vanaisa Aleksander Raid. Viimase sõber ja mõneski mõttes õpilane Mati Hint lasi selle asjaolu üliõpilasel diplomitöösse sisse kirjutada.
Piiranguid ei tahtnud tunnistada arengukava „Eesti 2035“, seepärast pakkusin selle koostajaile mõtteviisi arenguspiraalist. Riigi arengut saab ette kujutada keerdtrepina, millel on mõlemal pool käsipuud – piirid, mis optimeerivad meie vajadusi, ootusi ja võimalusi. Piiri ületades, näiteks, eestlaste arvu edasisel vähenemisel kukume arenguspiraalist välja. Paraku, „Eesti 2035“ läheb rahvastikukriisist mööda, seda sõnagi ei leia. Nähakse ette sündimuse tõus ja ei ühtki sõna, kuidas seda saavutada.
Aasta 2020 lõpul pöördusin Riigikogu poole kirjaga, milles märkisin: „ Kui strateegia on üles ehitatud eeskätt eesmärkidele, siis arengumudel tasakaalustaks seda piirangute meeldetuletamisega. Postmodernne maailm väärtustab küll vabadust ja enesemääramise õigust, ent varju kipuvad jääma elu jätkumiseks vajalikud arengu elemendid. Pealegi üldine arengumudel Eestis puudub. Sellest lähtubki ettepanek täiendada riigi strateegia algusosa järgneva tekstiga:
„Eesti 2035 on riigi pikaajaline arengustrateegia, mis peaks realiseeruma Eesti üldise arengumudeli alusel ja tähendab üldistes väärtustes kokkuleppimist. Need väärtused ehk arengumudeli elemendid, mis olid olulised eile, on seda ka täna ja tulevikus. Arengumudeli sümboliks on tulevikuvanker, sest vanker on Vana-Kreeka müütilise tarkusejumalanna Athena poolt inimestele antud. Selle neli ratast – töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus väljendavad universaale ühtsuses ja tasakaalus, mida võiksid arvestada oma elu kujundamisel nii iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud poliitika põhialuste, arengukavade ja strateegiate koostamisel. Universaalide tuletisteks on progress, kultuur, haridus, tervis ja mistahes muud üldmõisted. Kui aga jätta arvestamata või lõhkuda kasvõi üks ratas ehk element, oleks see hävitav kogu rahvale ja tsivilisatsioonile“.
Minu pöördumine jäi vastuseta ja ettepanek arvestamata. Ma ei tea, kas rohkem tänu Riigikogu liikmete kõrkusele või küündimatusele. Pole välistatud kombinatsioon mõlemast. See kinnitab, et tegelik huvi arengute realiseerimise vastu on kesine või puudub.
Rooma Klubi aruandes aastast 1972 „Kasvu piirid“ nenditakse, et rahvastik, toidu tootmine, industrialiseerimine, keskkonna saastamine ja taastumatute loodusressursside kasutamine on kogu inimkonna ajaloo kestel kasvanud eksponentsiaalselt. Tähtteostes rõhutatakse küll piire, aga praktilises elus neid ei võeta tõsiselt. Vastuseta on Horkheimeri ja Adorno küsimus – miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini? Kui pidada silmas aastakümnete vältel produtseeritud tuhandeid teadusartikleid, uurimusprogramme ja teaduskonverentse, kerkib keelele raamatu saatesõna kirjutanud Indrek Ojami mõttevälgatus „teaduse moodi kõlavast demagoogiast“. See kinnitab teaduse muutumist propagandasüsteemi osaks.
Peaaegu viiskümmend aastat tagasi ostsin Tokio Shinjuku raamatupoest itaalia päritoluga nägusa piltpostkaardi nimetusega „Propaganda“, millel oli kujutatud talumeest põllul külimit rinnal peoga vilja külvamas. Et nii inimliku tegevusena oli kasutatud sõna „propaganda“ – külvamine, see hämmastas. Propaganda oli minu jaoks tegevus ikka halvustavas tähenduses. Negatiivne on VD autorite hoiak selle mõiste suhtes: Propaganda manipuleerib inimestega… Propaganda on inimvaenulik…Hoiatus kommertsreklaami eest, et ükski firma ei kingi kellelegi midagi niisama, on kohaldatav kõikjal, ja eriti käib see äriga ühte sulanud poliitika kohta… Ka vabaduse propaganda võib segadusse viia… Propaganda negatiivset varjundit on püütud parandada, võttes selle asemel kasutusse mõiste „public relation“ – suhtekorraldus, mis sai tõmbenumbriks Eesti ülikoolide õppekavades. Vaevalt sellega sisus midagi muutunud on, aga tõmbab küll, sest kergeusklikke tudeerijaid jätkub.
Ajajärku 1680-1780 aastate Euroopas – valgustusajastut ja valgustusfilosoofe David Hume`i, Jean-Jacques Rousseau`d, Voltaire, Denis Diderot`d on käsitletud ikka positiivses plaanis. Nende mõjul vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse vaadetesse, kirikusse, seisuslikesse autoriteetidesse. Rohkem hakati väärtustama mõistust, mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Kuid kuulakem nüüd Horkheimerit ja Adornot.
Kodanliku filosoofia eesmärgiks oli vabastada inimesed uskumuste mõju alt. Vabastamine läks aga kaugemale kui selle humanistlikud algatajad olid kavatsenud. Turumajandusest, mis samuti vabastati, sai mõistuse aktuaalne vorm ning samas jõud, mis mõistuse laostas. Romantilised reaktsionäärid ütlesid vaid välja selle, mida kodanlased omal nahal kogesid: et vabadusest kipub nende maailmas saama organiseeritud anarhia… Valgustus oli end sidunud liberalismiga… Nende jaoks, kes on tipus, tähendab nutikas enesealalhoid võitlust fašistliku võimu pärast, ülejäänud indiviididele aga kohanemist ebaõiglusega, maksku mis maksab.
Niisiis valgustus sidus end liberalismiga ja läks kaugemale kui algatajad olid kavatsenud. Tänaseks välja kujunenud Läänemaailma iidoliteks on vabadus, võrdsus, turumajandus, liberalism, globalism, kuid ometi säilinud on vaesus, ebavõrdsus, korruptsioon ja vaen rahvaste/rahvuste vahel. Ei Rahvasteliit ega Ühinenud Rahvaste Organisatsioon pole õigustanud neile pandud suuri lootusi. Ka kristlik kirik oma eetikaga pole suutnud aidata inimväärse seisundi saavutamist. Kuid ilma temata oleks võimutsenud vaid barbaarsus.
Paavst Innocentius III valitses Pühal Toolil aastail 1198–1216. Ta nimetas aastal 1201 Vana-Liivimaa Maarjamaaks ja taotles ilmaliku võimu allutamist kirikule. Enne ametikohale pühitsemist tunti teda Segni krahv Lotario nime all. Veel ilmaliku krahvina ta kirjutas: „Kõige kurja juur on rahaahnus. See paneb toime pühaduserüvetusi ja vargusi, sunnib üha röövima ja rüüstama, alustab sõdu ja tapab inimesi, müüb ja ostab kirikuameteid, ülekohtuga nõuab ja võtab, ebaausalt kaupleb ja võtab liigkasu …“.
Innocentius ei piirdunud vaimse võimuga, vaid üha enam vajas ta ilmalikku võimu. Ta kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile. Paavstina ei suutnud ta ise vastu seista aupaiste ahvatlusele ja hakkas end tituleerima Kristuse asemikuks (vicarius Christi). See oli kurjakuulutav ärapöördumine Gregorius Suure (oli paavst 590-604) alandlikkusest. Viimane lasi end kutsuda Servus Servorum Dei – Jumala sulaste sulane.
Olulise osa VD raamatust moodustab peatükk „Kultuuritööstus. Valgustus kui massipettus“. Autorite arvamus kultuurist: Kultuur on ammust ajast kaasa aidanud nii revolutsiooniliste kui ka barbaarsete instinktide ohjeldamisele. Industrialiseeritud kultuur teeb rohkemgi. Ta harjutab rahvahulki hoiakuga, mille omandamise korral halastamatut elu on võimalik välja kannatada. Autorid suhtuvad kriitiliselt oma ajastu massikultuuri ja leiavad kultuuri allakäigu põhjusena kommertsistunud kultuuritööstuse.
Tänapäeval nakatab kultuur kõike ühetaolisusega. Film, raadio ja ajakirjad moodustavad ühtse süsteemi. Iga kultuuriharu on üksmeelne nii iseendas kui ka kõigi teiste harudega…Sellega on kooskõlas troostitute linnade sünged elamu- ja ärikvartalid… Samamoodi nagu elanikud töö ja meelelahutuse pärast tootjate ja tarbijatena keskustesse kogunevad, kobarduvad nende eluasemed homogeenseteks, hästiorganiseeritud kompleksideks… Kultuuritööstuses on välja kujunenud efektide, käegakatsutava esituse, tehniliste detailide ülemvõim teose üle, mis varem kandis ideed ja mis likvideeriti koos sellega… Mozartit dšässtöötluseks kohandades ei tehta originaalis muudatusi mitte ainult liiga rasketes ja tõsistes kohtades, vaid muudetakse ka harmooniat kõikjal, kus see on teistsugune…
Kümnetel lehekülgedel teevad VD autorid etteheiteid monopolistlikule kultuuritööstusele ja mitte põhjuseta. Möödunud kolmveerand aastasada tunnistab nende hoiatuste paikapidavust. Kultuuritööstuse mõju all on ka eesti kultuurielu, kus TV ja raadiod paiskavad 24/7 rutiinset tümpsu, maitsetuid ingliskeelseid laule, enamasti vähenõudlikke vestlussaateid ja muidugi reklaami otsast otsani. Meloodia ja harmoonia on põlu all, töötavad vaid trumm ja tümps. Džäss on sisse trüginud isegi Klassikaraadiosse. Aitavad kaasa tehnilised võimalused digitaalsfääris. Ameerika kultuur surub meile peale oma norme, nagu nentis Sven-Erik Soosaar Eesti keele instituudist, ega Euroopa Liit ka maha ei jää. Kohalik Eesti propagandamasin pakub noortele turvalist seksi, neid õhutatakse rahuldama oma instinkte ja lõhutakse abielusuhete väärtust.
Vene-juudi-eesti kirjanik Mihhail Veller arvab end teadvat, kust kõik alguse sai: „Et toimuvat mõista, on vaja vaadata lähimaid allikaid. Selleks on biitnike kultuurirevolutsioon ja viiekümnendate aastate USA. Kamp asotsiaalsete ja väärastunud loomevaimuga vaadetega homoseksuaale ja narkomaane formuleerisid kontrakultuuri eetika ja esteetika. Kolm kultusisikut – Allen Ginsberg, William Burroughs ja Jack Keruack. Räpaste luuserite-logardite räpane seks, räpane kõnepruuk, räpased fantaasiad ja “olgu neetud see ühiskond, milles ma tunnen end õnnetuna”“.
Veller teeb vihje, et kultuuri allakäigus ei ole päris puhtad ka Horkheimer ja Adorno, kuid ta peab neid siiski väljapaistvateks mõtlejateks. Essee autor arvab, et nende autorite analüüsi- ja kriitikaoskuses ei kahtle keegi, aga etteheiteid saab teha selles, et nad on tagasihoidlikud õige tee näitamisel. See asjaolu aitab vähemväärikatel järgijatel tuginedes neile autoriteetidele näidata kätte teeots kõikvõimalikele väärideedele.
Kuigi digitehnika on tänapäeval palju hõlbustanud meie elu, siis selle ülekasutamine on lisanud vähemalt samapalju probleeme, millistest ehk halvim on süvenev vaimsuse defitsiit. Tänavalgi inimestel pole pilku ümbervaatamiseks, sest loetakse pihust sõnumeid. Mõistlik tunneb piiri, mida ei tohiks ületada. Meile sugereeritakse, et Eesti on liiga väike selleks, et midagi maailmas muuta. Vale puha! Meenutage Lennart Meri hinnangut, et Eesti on suuruselt paras! Ta on ju iseseisev riik oma esindatuse ja mõjuga maailmaorganisatsioonides.
Vaatame veel, mille suhtes VD meid hoiatab kultuuri ja meelelahutuse ühtesulatamisel. Inimeste sisemaailm, tõe subjektiivselt piiratud kuju allub välistele peremeestele alati rohkem kui ta ise aimab. Kultuuritööstus moonutab selle valelikuks. Seda kogetakse veel ainult kui tühja suurelist loba… Mida kindlamaks saavad kultuuritööstuse positsioonid, seda resoluutsemalt võib ka tarbijate vajadustega ümber käia, neid luua, juhtida… Ent äri ja meelelahutuse algupärane sugulus avaldub ka selles, mis on viimase tegelik tähendus: olla ühiskonna apoloogia. Hea tuju tähendab nõusolekut… Meelelahutus tähendab alati: pole vaja mõelda, kannatuse võib unustada isegi seal, kus teda näidatakse… Vabanemine, mida tõotab meelelahutus, on vabanemine mõtlemisest kui eitusest… Kultuuritööstuses kaob nii kriitika kui ka respekt: esimest asendab mehhaaniline ekspertiis, teise pärijaks on lühikese mäluga prominendikultus.
Küllap VD autorid vajasid ka ise mõnikord meelelahutust sel ahistaval ajajärgul. Kuid vaja on mõõtu pidada nii töös ja kui meelelahutuses. Samas meelelahutajad ise on sageli nii üle koormatud elatise teenimisega, et meelelahutus on nende jaoks muutunud raskeks ja tervist kahjustavaks tööks. Nad taastavad oma jõudu alkoholi ja narkootikumidega. Ühed läbustavad oma vaimses piiratuses, teised vaatavad kella, et minema saada või ühinevad läbustajatega. Autorid arutlevad suurriikide mastaapide juures, kuid vähendatud kujul on ju nende kirjapandu kõik olemas ka Eestis. Siin on ehk enam säilinud kultuuri rahvuslikkus, kuid kuniks, sest sellesse sõidavad sisse globalistliku kultuuri mõjud. Villem Kapi õpilane Anne Erm jõudis Collage`i kaudu regilaulu ja levimuusika ühendamiseni ja maandus räige, aga ilmselt tasuvama džässi lõppsadamasse. Ometi oli ta ükskord malbe sinisilmne neiu Lydia Koidula koolis.
Jätkavad Horkheimer ja Adorno: Kindlasti on võimalik elada ilma kultuuritööstuseta … Reklaam on tema elueliksiir. Ent kuna kultuuritööstuse toodang taandab naudingu, mida ta kaubana tõotab, paljaks lubaduseks, siis ühtib ta lõpuks reklaamiga, mida ta vajab… Reklaam ja kultuuritööstus sulavad ühte nii tehniliselt kui ka majanduslikult. Mõlemas läheb mõjuvust taotlev tehnika sujuvalt üle psühhotehnikaks, inimes manipuleerimise vahendiks.
Filosoofid Horkheimer ja Adorno otsivad vastust küsimusele, miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini. Nad on läbi analüüsinud hulk valdkondi ja komistanud oma teel ikka uute ja uute probleemide otsa. Meie väikerahva jaoks on küsimuste küsimus, kuidas kirjeldatud barbaarsuses ellu jääda. Filosoofid on arutlenud inimväärsuse nimel ja aidanud sellega kaasa oluliste tegurite leidmisel selle eesmärgi saavutamiseks. Filosoofide mõtted on kasulikud Eesti arengumudeli häälestamisel.
Eesti rahvast on ajaloo vältel juba piisavalt palju hävitatud ja alandatud, aga üldjoontes on ajalugu lihvinud meie loodushoidliku mõttelaadi, patsifistlikku inimväärikust, perekonnakesksust ja õigluse taotlemist suhetes naaberrahvastega. Me pole ju kedagi kunagi okupeerinud, aga okupeeritud oleme olnud sajandeid. Meie esivanemad võitlesid end saja aasta jooksul orjarahvast riigirahvaks. Seepärast on meil õigus ja kohustus jätkata rahvusena ja riigina ja anda eeskuju teistelegi. Aga kui maailm hävib homme, mis on ju reaalsus aatomiajastul? Peaks olema meelekindlust, nagu Martin Lutheril: „Kui ma tean, et homme on viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu“.
Tõnu Esko oma doktoriväitekirjas selgitas, et geneetiliselt soomlased distantseeruvad nii rootslastest kui ka teistest Loode-Euroopa populatsioonidest, samas kui eestlased paiknevad lähestikku lätlaste, leedulaste ning loodevenelastega. See eestlaste lähedus loodevenelastega meeldis väga vene ajakirjandusele, kes seda oma huvides kasutas. Paraku väitekirjas Tõnu Esko ei selgitanud asjaolusid. Kunagine president Kersti Kaljulaid leidis, et eestlaseks saab lugeda juba keeleoskuse ja kultuuri austamise alusel. Vello Leito oma raamatus „Eesti & Geopoliitika“ kirjutab, et etnose kindlakstegemisel osalevad arheoloogia, (füüsiline) antropoloogia, kultuuriantropoloogia ja keeleline antropoloogia. Neid tegureid arvesse võttes Vello Leito üldistas, et aastail 1136–1478 eksisteerinud Novgorodi Vabariik oli eesti keelkonna rahvuste asuala. Hiljem see alistati ja venestati. Need põlisrahvad taasavastaski Tõnu Esko oma väitekirjas eestlaste ja loodevenelaste geneetilisest lähedusest.
Eesti rahva elujõu teema juurde tõid essee autori tööalased kohustused rahva tervise valdkonnas, osavõtt ettekandega Kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressil 1996 ja arutelud Kanadast Eestisse ulatunud „Eestluse elujõu manifesti“ üle Toompea Haridusseminaris. Samuti süvenemine Oskar Looritsa raamatusse „Eestluse elujõud“ (1951) ja isiklik tutvus ESTO päevade mõtte algataja Robert Kreemiga. Tegevus tipnes kahepäevase Eestluse elujõu kongressiga riigi tasemel. See toimus meeldejäävalt 1999. aastal Eesti Rahvusraamatukogus. Elujõu teema käsitlemise valmistasid ette vähenenud sündimuse foonil ellu kutsutud Rahvusliku kasvatuse kongressid 1927 ja 1935. Viimase avas riigivanem Konstantin Päts. Kolmandal kongressil esines ettekandega president Lennart Meri. Need algatused olid suunatud rahva meelsuse kujundamisele kooskõlas Põhiseadusega määratud eesti rahvuse säilimise nõudega.
Meenutame, et okupatsiooni kuuekümnendatel aastatel käivitasid Juhan Peegel, Heino Puhvel ja Tartu ajalehe Edasi toimetus ümarlaua „Iive, iive, iive“, mida siiani pole suudetud korrata. Kahjuks selle meenutamisest Juhan Peegli topeltjuubelil Eesti Rahvusringhääling keeldus. Umbes samal ajal USA president Richard Nixon hakkas võitlema ülerahvastusega ja moodustas Rahvastiku kasvu ja Ameerika tuleviku komisjoni. Etteotsa seati John D. Rockefeller III. Levisid üleskutsed – peatage paljunemine, sest maailm on täis. Soome visionäär Eero Paloheiomo kirjutas 1996. aastal raamatu „Tuleviku Euroopa“, milles ta rõhutas suuna muutmist – kõige pühamaga – kasvuga tuleb jätta pisaraid valamata hüvasti ja rahvusvaheliste lepingutega kehtestatakse riikidele rahvaarv ning keskonnaruum. Paraku pole kuulda olnud, et ÜRO töötaks selles suunas, kuigi möödunud on „Tuleviku Euroopa“ ilmumisest kaks ja pool aastakümmet. Eestil on aeg ja võimalus seda meelde tuletada.
Essee autorile on ehk andeksantav uurida Eesti arengumudeli – tulevikuvankri – rataste ehk universaalide võimalikku kasutamist Horkheimeri ja Adorno tekstis. Kordan siinkohal, et arengumudeli sümboliks on tulevikuvanker, millel on neli ratast – töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Mudel töötati välja Toompea Haridusseminaris aastal 2005, esitati hindamiseks publikule Maaema Messil ja täiendati 2013. See mudel meeldis igast kandist ja eriti rataste pärast õndsale Rein Ratasele, kellega tollel messil uuendasime sõprust. Nimetatud universaale võiksid arvestada oma elu kujundamisel nii iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud poliitika põhialuste, arengukavade ja strateegiate koostamisel.
Võtame esimesena töö. Ülestähenduste ja visandite alalõigus “Huvi keha vastu“ kirjutatakse järgmist. Mida vähem võisid peremehed teiste tööta hakkama saada, seda madalamaks see kuulutati. Tööle vajutati samasugune häbimärk nagu orjale. Ristiusk on tööd ülistanud, seevastu aga põlanud „liha“ kui kõige kurja allikat. Ühel nõul uskmatu Machiavelliga õnnistas ristiusk uusaegse kodanliku korra sisse kiidulauluga tööle, mida varem, Vanas Testamendis, oli nimetatud needuseks. Kõrbepühakute … jaoks tähendas töö veel otsest pääset taevariiki. Lutheri ja Calvini ajaks olid töö lunastusega ühendavad sidemed juba kindlad.
Antiiksete orjade saatust said tunda kõik ohvrid tänapäeva koloniaalrahvasteni välja… Alamklassil tuli pidada ekspluateeritud keha halvaks, ning vaimu, mille teenimiseks teistel jõudeaega jätkus, ülimaks. Selline asjakäik lubas Euroopal jõuda kõige ülevamate kultuurisaavutusteni, kuid algusest peale aimatav pettus koos kontrolliga keha üle suurendasid ka madalat tigedust, vihkamisega segatud armastust keha vastu, millest rahvahulkade mõtteviis sajandite vältel läbi imbus.
Ülaltoodud tekst peegeldab töö olulisust ühiskonna arengus ja ühendab töö ühtlasi tulevikuvankri teise universaaliga – vaimu või vaimsusega, mille arendamine oli ühiskondlikus tööjaotuses ülemklasside ülesandeks. Nenditakse kõige ülevamate kultuurisaavutusteni jõudmist Euroopas. Meie jaoks on oluline, et tööd käsitletakse alusena nendeni küündimisel ja vaimsuse kujunemisel – niisiis on töö täiesti sobiv tunnustamiseks arengumudeli ühe universaalina.
Ükski tegevus, kaasa arvatud kehakultuur ja sport, ei suuda asendada kehalist tööd. Inimese bioloogilised vajadused 21. sajandil pole põhimõtteliselt erinevad nendest, mis tal olid aastatuhandete jooksul, kuid eluks ei vajata enam varasemat kehalist koormust. Sellest kujuneb koormuse defitsiit oma mõjuga organismi arengule ja tervisele. Toompea Haridusseminar on soovitanud taastada mõistlikul viisil maaline elulaad ka linnakeskkonnas, kaasates selleks poliitikuid, arhitekte ja keda tahes. Kaksteist aastat tagasi pakkusime asjaomastele idee Maarohelisest Tallinnast või Maarohelises linnast rakendamiseks ükskõik mis asulas. Tänased Tallinna arendajad arvestavad küll autoparklate vajadust, aga mitte kortermaja aedade planeerimist, kuhu saaks peenramaid rajada. USA esileedi Michelle Obama rajas koos oma laste ja teiste lastega juurviljaaia Valge Maja juures, järgides kunagist Eleanor Roosevelti eeskuju teise maailmasõja ajast.
Võtame veel lapse suhte tööga, mis on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus. Paraku vaid tühine osa lastest näeb vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses ja vankriratas on hakanud loperdama. Heal juhul kool kompenseerib. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuperioodiga, aitavad noort inimest kehalisest tööst võõrduda ja ta ei saagi enam kehalist koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd. Eluratas loperdab veelgi rohkem. Digimõtlemine toodab nõrga kehalise ettevalmistusega noori. Seda kinnitavad ajateenistusse värbamise tervisekomisjonid.
Vaimsuse ja vaimu mõisted varieeruvad eri keeltes ning nende tähendus on olnud ajaloolises kontekstis pidevas muutumises. Vaimsus viitab jumalikkusele või millelegi transtsendentsele, ka inimlikule püüdele saada Jumala sarnaseks. Vikipeedia järgi tänane vaimsus keskendub inimese “sügavaimatele väärtustele ja tähendustele” – sellega mõeldakse oma olemuse (iseloomu) tundmaõppimist ja selle taltsutamist. Vaimsus rõhutab humanistlikke ideid ja moraalseid omadusi nagu armastus, kaastunne, kannatlikkus, sallivus, andestus, rahulolu, vastutus, harmoonia ja teistest hoolimine.
VD autorid ei arutle kahjuks selle üle, et humanistlikud väärtused sündisid ja kujunesid rahvastel religioossete väärtuste ja institutsioonide rüpes. Juba seepärast ei tohiks neid vastandada. Uku Masing heitis ette valgustusaja ühele markantsemale kujule: ”Voltaire narris ära senised ideaalid, ei andnud ühtki uut”. Oleme seisukohal: teaduse ja tehnika arengu kaudu loodud vahendid inimelu hävitamiseks, uue elu vältimiseks ja üldse meie elu kujundamisel ei ole 20. ja 21. sajandil enam seni toiminud kristlike väärtuste kontrolli all. Ütlen kristlike väärtuste, sest Euroopa kultuuriruumis toimivad kristlikud väärtused ka siis, kui end kristlaseks ei tunnistata.
Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse”. Õigus on inimese looming, ent õiglus on jumalik. Eesti Põhiseaduse koostajad asetasid õigluse teisele kohale, tähtsaimaks sai vabadus, mida tõlgendatakse sageli kõikelubatavusena. Ka Horkheimer ja Adorno nendivad, et õiglus taganeb õiguse ees. Ja kuulakem neid.
Loodusrahvaste püüe vabaneda otsesest hirmust tekitas rituaali institutsiooni, mis judaismis õilistus perekonna- ja riigielu pühalikuks rütmiks. Tavade järgimist määrati valvama preestrid. Teokraatlikus praktikas oli nende funktsioon võimusüsteemis ilmne, kuid ristiusk tahtis jääda vaimseks isegi võimu taotledes… kirik elab sellest, et inimesed näevad teed lunastusele tema õpetuse järgimises – õpetuse, mis nõuab tegusid nagu katoliiklik versioon või usku nagu protestantlik.
Käsitledes tarkuse muutumist rumaluseks kirjutavad autorid Visandite alapeatükis ja Antisemitismi peatükis: Vanamoelise kodanliku intelligentsi meedium – arutelu – on kadumas. Isegi juba üksikisikud ei oska enam vestelda, ja teavad seda ise ka; sellepärast ongi nad teinud mängust nii tõsise ja vastutusrikka institutsiooni, mis nõuab kogu nende jõudu, nii et pole enam vestlust ega vaikust. Nii on see ka suurtes asjades… Mõtlemisel on võhm väljas ja ta piirdub üksikfaktide fikseerimisega. Seoste loomine heidetakse ebamugava ja kasutu pingutusena kõrvale. Mõtlemine kui arendav tegevus, selle loovus ja intensiivsus unustatakse, ning see laskub vahetu ekstensiivse tegelikkuse tasemele. Raske on selle iseloomustuse taga tunnetada tõusu ühiskonna vaimsuses, pigem just selle paranemise puudumist.
Viimastel aastakümnetel on meie elu rikastanud digitehnika, millel on siiski ka negatiivne mõju. Kuigi digitehnika on palju hõlbustanud meie elu, siis selle ülekasutamine on lisanud vähemalt samapalju probleeme, millistest ehk halvim on süvenev vaimsuse defitsiit. Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele õpetaja ja riigieksamite hindaja Anu Kell on öelnud Eesti Päevalehele, et kirjandid on ajapikku läinud järjest sisutühjemaks ja primitiivsemaks. Pikka aega kirjandeid hinnanud eesti keele õpetaja Ilona Võik nõustub sellega, sest lõpukirjandite keskmine punktisumma on kahe ja kolme vahel, aga punkte on võimalik saada viis. Seega hoolitsemine vaimsuse eest oli ja on probleem, mis vajab rõhutatud tähelepanu.
Üheks teguriks vaimsuse degeneratsioonis võib pidada ühiskonna sekulariseerumist. Tühjaks jäänud kirikud kõnelevad sellest, et Piiblisõnast ilmajäämine vaesestab vaimuelu ja seeläbi halvendab inimsuhteid. Peeter Kaldur kirjutas, et tarkus seisneb eeskätt jumalakartuses ning ilma jumalakartuseta teevad rohked teadmised ainult hobusevargaks. Kas vaimsus saab olla ilma jumalikkuseta? Mis astub vaimsuses Jumala asemele? Prantsuse revolutsiooni käik näitas, et selleks ei saa olla teadus. Seal, kus teaduslik teave maailmanägemuses lõpeb, algavad taas mütoloogilise maiguga hüpoteesid. Ometi Valgustus pidi ju tegema lõpparve müütidega?
Praktiline elu näitab, et uueks jumalaks on saanud raha ja rikkus. Jumala asemele astub egoistlik Mina. Ja see on juba kurjast, mis lubab teistele kurja teha. Pigem austagem esivanemaid ja nende usku, mis on sajandite vältel kujunenud ja läbi proovitud. Pealegi ristiusk toodi Eestisse juba enne ristisõdijaid.
Tulevikuvankri järgmine ratas on perekond/kodu, mille sisu avaldub VD autoritel abielu mõiste aupaklikul käsitlemisel peatükis „Odysseus, ehk müüt ja valgustus“. Abielu ei tähenda mitte ainuüksi tasakaalulist olukorda, vaid ka ühist ja solidaarset vastupanu surmale. Abielus ümbritseb allutamist lepitus – just nagu ajaloos, kus humaansus on siiani edenenud ainult ja otseselt barbaarsuse arvel, mille ta kinni katab. Isegi kui leping abielupoolte vahel vaid raskustega igivana vaenu ületab, meenutab rahulikult vananev paar ikkagi Philemoni ja Baucist, nii nagu ohvrialtari suitsust saab hubane koldesuits. Kahtlemata moodustab abielu ühe osa tsivilisatsiooni aluskaljuks olevast ürgsest müüdist. Kuid abielu müütiline kindlus ja püsivus kerkib müüdist kõrgemale, nagu kerkib väike saareriik lõputust merest. Olgu siinkohal ära toodud Philemoni sõnad: „ Ärgu ma iialgi nähku oma naise hauda ja ärgu olgu ka temal tarvis mind matta“. Zeus tuli appi, muutis ühe tammeks ja teise pärnaks. Tuules puutusid nende oksad kokku nagu teineteist emmates.
Toome veel ühe katkendi Homerose Odüsseiast, kus kangelane pöördub tänusõnadega kauni Nausikaa poole:
„Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad nii – sõprade rõõmuks ja vaenlaste vaevaks, kuid iseendale õnneks, mis üle kõige maailmas“.
Eesti seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Iga ajalehe netiversioonis on lugejate peibutamiseks oma seksinurgake. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas hälvikuid enam.
Haeckelist peale kordavad teadlased: “Ontogenees kordab fülogeneesi”. Laiendame seda seisukohta lapse sotsiaalse arengu sfääri – kui selles mingi kriitiline staadium vahele jääb, võib kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire. Kodu hõlmab nii looduslikku kui inimese endi loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. “Rahvuse kodu on isamaa”, kirjutas Ea Jansen. “Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust”, rõhutab Ingrid Rüütel.
Jääb veel käsitleda arengumudeli viimane ratas – loodus. Olin töötanud VD läbi mitmel korral ja ega ma ei lootnudki enam selle kohta sobivaid väljakirjutusi teha. Käimasolev sõda nõudis autoritelt ju midagi muud kui looduskaitse peale mõtlemist, ökoloogilised probleemid polnud veel pinnale kerkinud. Pealegi oli Karl Marx kinnitanud, et kaevandamata maak ei oma mingit väärtust. Kui aga läksin uuele ringile raamatu algusse, siis leidsin autorite kuldsed mõtted, mis sobiks ka Euroopa Liidu ametnikele teadmiseks ja rakendamiseks. Tänane eestlane lubab rajada propagandast kantud Rail Baltica läbi rabade, mõtlemata looduskahjustustele.
Inimese tagasilangus loodusesse kuulub tänapäeval lahutamatult kokku ühiskondliku progressiga. Tootlikkuse kasv, mis loob küll tingimused õiglasemaks maailmaks, annab tehnilisele aparaadile ja seda kontrollivatele ühiskonnakihtidele määratu eelise ülejäänud elanikkonna ees. Üksikisik saab majanduslike jõudude kõrval olema täiesti tühine. Ühtlasi viivad need jõud enneolematusse kõrgusesse ühiskonna vägivalla looduse kallal. Sellal kui üksikisik haihtub kaduvväikeseks aparaadi ees, mida ta teenib, hoolitseb see tema eest paremini kui iial varem. Ebaõiglase ühiskonnakorra all kasvab masside jõuetus ja mõjutatavus võrdeliselt nende osaks langevate hüvede hulgaga… Täpse informatsiooni ja mugava meelelahutuse tulv teeb inimesi ühtaegu nii targaks kui ka lolliks.
Üks mõte vääris veel väljakirjutust peatükist „Odysseus, ehk müüt ja valgustus“. Valgustus nõuab inimeselt kainust, asjalikkust, jõuvahekordade õiget hindamist… Vaid teadlikult suunatud kohanemine loodusega annab füüsiliselt nõrgemale (inimesele, J.U.) võimaluse selle üle valitseda. Tonaalsus valitsemisele looduse üle paistab silma mitmeski paigas, mis on kui järelkaja Moosese Esimesele raamatus kirjapandule: „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!„“.
Ühtekokku minu lootused läksid täide – kõik tulevikuvankri neli ratast on leidnud kajastuse Horkheimeri ja Adorno käsitletavas filosoofilises teoses. See kinnitab nende olulisust arengu universaalidena. Nii ei tohiks neid ka Riigikogu ignoreerida, aga nad on kahjuks ettearvamatud ega kuula ka üksteist, rääkimata inimesest väljaspool enda keskkonda. Veel üks oluline tähelepanek. Tutvustades arengumudelit on eespool märgitud, et universaalid on ühtsuses ja tasakaalus. Ühtsus tähendab universaalide omavahelist seotust ja läbipõimumist. Seesama avaldub ka VD käsitluses – kirjeldades üht universaali tuleb teksti sisse ka teine.
Ka Rahvusliku arengu ja kööstöö instituudis aastal 2005 valminud Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm ERARE arvestas universaalide läbipõimumisega. Osutame: „Paljude negatiivsete tegurite ühismõjul ja perekonna taandarengu foonil halveneb rahvastiku kvaliteet. Nimetatud asjaolud sunnivad taas hindama aastatuhandete vältel kujunenud ja end eestlaste püsimajäämisel õigustanud perekonnakeskset eluviisi maa- ja looduskeskkonnas suurpere suunal. Maakodu on täna bioloogilises mõttes parim kasvuruum lastele, oluline on kujundada see optimaalseks ka vaimses, sotsiaalses, hariduslikus ja majanduslikus mõttes vastavalt uue aastasaja võimalustele. ERARE taotleb selle mõtteviisi realiseerimist varem end õigustanud majandusmehhanismide kaudu“. Isegi selles väikeses lõigus leiavad arvestamist töö, perekond/ kodu ja loodus. Vaimsus on esindatud läbi eluviisi ja hariduse.
Essee on jõudnud sellesse järku, kus ta vajab lõppsõna. Muidugi tunnen kergendust, et suutsin läbi pulbitseva mõttemere, mida pakkusid Horkheimi ja Adorno filosoofilised fragmendid, jõuda tavaelu rahulikumatesse vetesse. Ega ma ei ütle, et olen peale nendesse süvenemist päris endine. Sõjasündmused kestavad, vennatapp jätkub, aga ainult pealtvaatajaks nendele ei taha ka olla. Ka rahuajal olin tunnistajaks polguarstina Kaliningradi oblastis, kuidas kaks eesti ajateenijat kaotasid tanke remontides oma silma, ent nüüd on ohvreid kümnetes tuhandetes.
Niisiis olen kirja pannud omadki mõtted ja tähelepanekud VD autorite kõrvale, mis on kogutud pea kaheksa aastakümne vältel. Olen pakkunud tulevikuvankrit kui arengumudelit Eesti kestmiseks, kuid paberile on see jäänud. Igatahes sain Valgustuse dialektika autoritelt tugeva toetuse, et pole asjatult töötanud. Ajaloost sain ehk midagi olulist kannatlikule lugejale edasi anda, kuigi inimkond ei ole ajaloost midagi õppinud. Olin vahetuks tunnistajaks Nõukogude Liidu Tokio saatkonnas aastal 1978, kui suursaadik Dimitri Poljanski andis edasi välisminister Andrei Gromõko korralduse, et poliitikat tuleb nõnda teha, et sõda ei tuleks. Ja ometi läksid Nõukogude väed Afganistani sisse juba aasta pärast. Kümne aasta eest tõstatasime Riigikogu ees ülesande, et Tartu Poska Gümnaasium hakkaks kultuuridiplomaatia raames ette valmistama piltlikult uusi noori Poskasid, kuid kooli direktor loobus sellest. Ometi vajame uut Jaan Poskat ja uut Friedrich Fromhold Martensit, et võtta sõdades kohtuniku roll ja tõsta seeläbi eesti rahvas rinde äärse riigi staatusest välja. Kui mõtted ei jõua rakendamiseni, siis ehk vähemalt alateadvus aitab neid hoida paremate päevade tulekuni. On veel üks lootus – kui President Alar Karis otsib omale tarka rahvast, palume teda uuesti riiklikult käivitada Eestluse elujõu kongress.
***
Essee on koostatud Veski talus Kivi-Vigalas, endises Vigala vallas, tänases Märjamaa osavallas. Vigalast algab Vigala Õiguse alusel aastast 1789 Eesti kohalike omavalitsuste ajalugu. Valgustusideed Euroopast olid jõudnud Venemaa isevalitseja nümfomaan Katariina Suureni, kes pidas kirjavahetust Voltare`iga ja – Vigala majoraaatmõisa, kus seadus välja töötati. Hilisem Vigala mõisnik Boris von Uexküll külastas Hegeli loenguid Berliinis ja oli temaga kirjavahetuses. Tema hakkas valgustama Vigalat – rajas kümmekond kooli ja laiendas kirikuhoonet. Vigala sihvakas Ants Laikmaa soovitatud ja Alar Kotli projekteeritud kirikutorn-Vabadussõja mälestussammas elas õnnelikult üle sõjad ja okupatsioonid. Sõna Vigala tuleb arvatavasti liivi keelest – viga – „niiske pikk lohk kahe künka vahel, piklik soostunud org“. Eks liivlastel oli vaja kohta kuidagi nimetada, mis jäi kunagisele sõjateele Läänemaal, kui nad käisid sealseid väärt naisi otsimas ja röövimas selle aja kombe kohaselt.
Jaak Uibu