Kas igast reklaaminäost võib saada mõrvar?

Eks me kõik ole kunagi näinud reklaame ja ilmselt peame neid siiani suhteliselt süütuks käojaaniks. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja, nii see käib. Ometi tuleb reklaamidest nähtud nägudega olla ülimalt ettevaatlik, mõlemad ekspresident Trumpi tappa üritanud salamõrvarid on üldsusele reklaamidest tuntud.

Esimene üritaja, tänaseks juba tuhastatud manalamees Thomas Matthew Crooks, vaatab meile ilmavõrgus avaldatud andmetel vastu Ameerika rahvusvahelise investeerimisfirma BlackRock, Inc. reklaamist. Klipp on kaunis tüütu ja Crooksi etteaste episoodiline, aga ega noor inimene kohe ei peagi peaosa saama. 

Mis halvasti-see-uuesti-püssimees Ryan Wesley Routh, kes äsja golfiväljakul Trumpi elu kallale kippus, on samuti edukas reklaaminäitleja – teda näeme me 2022. aasta Azovi pataljoni reklaamis Wolfsangeli brändi värskendamas, ilus triibuline palakas kaela ümber – lihtne ameerika mees, tundub olevat kaine.

Täielik müsteerium, reklaaminäitlejaid ei ole ühiskonnas liiga palju ja seni pole nad millegi väljapaistvaga silma torganud. Vahel muidugi langetakse moraalsest peegelpõrandast läbi ning müüakse naistele šampoonimaitselist alkoholi või määritakse lastele ja vanuritele pähe eksperimentaalseid geeniravimeid. See käib töö juurde, sellega kõigega me oleme juba harjunud.

Mis aga sunnib reklaamiikoone relva haarama? Kas nad langesid töökiusu või võtteplatsi vägivalla ohvriks? Kas neid ahistati, diskrimineeriti või on süüdi hoopiski ropud multifilmid? Kõik see jääb uuriva ajakirjanduse, maniakipsühholoogide ja FBI juurdluse lahendada. Esialgu on aga kindel ainult see, et verejanulised ja ilmselgelt psühhopaatilised reklaaminäitlejad on ühiskonnale ohtlikud, otse eluohtlikud. 

Kuul ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta ei ole nende jaoks probleem. Seni kuni me ei tunne veel mehhanisme, mis tõukavad reklaamimolusid krematooriumis lõppevale mõrvateele, tuleb nii reklaamidesse, nende tegijatesse kui ka vaatajatesse suhtuda kui potentsiaalsetesse punamõrvaritesse. 

Midagi ülimalt ebatõenäolist on lühikese aja jooksul juhtunud kaks korda ja see võib juhtuda ka kolmandat või kaheksandat korda. Vahest ei saa tõesti igast hapupiima reklaamis puudlit kaisutavast tädikesest ohtlikku terroristi, aga mine emahane tea. Olukord reklaamiäris on igal juhul väljunud kontrolli alt ning vaja operatiivset sekkumist. Me peame kohe midagi tegema – näiteks installeerima reklaamibüroode ette hoiatussildid?

Sven Sildnik