Kas läänelik normaalsus ja nõukogulik ebanormaalsus on kohti vahetamas?

Eestlastel pole nõukaajast midagi head meenutada, aga pole võimatu, et seda peetakse kunagi kadunud normaalsuse ajastuks.

Ka hulleima stalinliku terrori ajal olid olemas mehed ja naised sugudena, eestlased, venelased, usbekid, evengid ja paljud teised rahvustena, neegrid, asiaadid ja valged rassidena ja nii edasi. Inimesi ajasid hulluks ideoloogiad, eriti marksism-leninism ja maoism, aga selles osas, mis on silmaga nähtav, oldi normaalsed.

Nüüd on tulemas sada ja üks erinevat soovarianti või siis üldse sooneutraalsus, seksuaalsed fantaasiad on järsku “normaalsed” suunitlused, rasse pole üldse olemas, rahvused on väljamõeldis – kõik need teooriad on vastupidised sellele, mida inimene oma silmaga näeb. Ja ometigi võetakse need omaks ehk siis idioodistutakse vabatahtlikult. Ja kõik see tuleb otse läänelikust liberaalsest ühiskonnast.

Kui sinna lisada veel vihakõneseadused, solvumisühiskond, sõnavabaduse piiramine ja teised läänemaailma totalitarismiilmingud, siis ei oota meid isegi mitte Nõukogude, vaid lausa Pol Pothi aeg.

Kui inimestelt võetakse sooline, rahvuslik, rassiline ja muudki identiteedid, ning muudetakse nad juurtetuks ja ajupestud massiks, siis pole ka raske neid polpotlikult kõblaste abil uut maailmakorda looma panna. Sest kõik need uued identiteeditud inimesed on üliagressiivsed mõistuse säilitanud inimeste vastu.

Maailm sammub hukatuse poole ja kummalisel moel juhib seda ideoloogia, mis sündis Prantsuse revolutsiooni vabadusideaalidest.