07.07.2025
Kaua jagub lauljaid lauluväljakule?
Laulupeol oli ootuspäraselt palju ilusaid, liigutavaid ja rõõmustavaid momente. Ent olid ka mõned momendid, mis tekitavad tõsiseid küsimusi. Üheks selliseks momendiks oli Rein Rannapi poolt Hando Runneli tekstile kirjutatud tuntud ja armastatud laulust “Ilus maa” selle osa välja jätmine, mis kutsub üles täitma meie maad lastega.
Pidades silmas, et Eestis on sündide arv juba pikemat aega kiires languses, et saja viimase aasta jooksul ei ole kunagi sündinud Eestis nii vähe lapsi kui praegu, et sündimus on juba ligi kaks korda madalam kui rahvastiku taseme säilitamiseks vajalik ning et selle tõttu on eesti rahvas, keel ja kultuur kindlalt hääbumise kursil, näeb lasterohkusele kutsuva lauluosa välja jätmine sümboolselt väga halb välja. Igasuguseid põhjendusi võib esitada, aga see ei muuda asja.
Selline käik jätab mulje, nagu poleks üleskutse võtta vastu rohkem lapsi enam Eesti avalikkuses ideoloogiliselt ja kultuuriliselt aktsepteeritav ja nagu oleksimegi rahvana hääbumisega leppinud – võtnud omaks, president Ilvese väljendit kasutades, kestliku kahanemise mõttelaadi. Laulupidu võib pakkuda hetkelise meeleliigutuse ja tekitada sooja tunde, et eesti rahvus, keel ja kultuur elavad ja kestavad edasi. Aga olgem ausad, kui lapsi ei sünni ehk kui rahvas lapsi vastu ei võta, siis pole kõigel muul – ka mitte koorilaulul ega rahvatantsul – erilist tähtsust. Pole lihtsalt lauljaid ja tantsijaid, omakeelse kultuuri kehastajaid, oma riigi kandjaid.
Seejuures tasub meenutada, et veel 10 aastat tagasi – rääkimata 20 aasta tagusest ajast – kannatas laulupeol rahulikult laulda “Maa tuleb täita lastega, ja täita lastelastega ja täita lastelaste lastega!” Samuti kannatas laulda “Ja kõige vastu võidelda mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda kus võimalik, kus võimalik ja vajalik sest elu kõik on ajalik. Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik.”
Mõttekohaks jääb, mis on Eestiga vahepeal juhtunud, et me ei pea enam võimalikuks ühiselt neid tõdesid välja öelda? Midagi olulist on läinud kaotsi, midagi olulist on tasahilju ära muudetud. Karta võib, et riiklikul abieluväärastamisel ja üleüldisel perekonnakonnavaenuliku ideoloogia pealtungil on sellega nii mõndagi pistmist.
Varro Vooglaid,
Riigikogu saadik ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks