Minu kooliaeg jäi 1970. aastatesse, Nõukogude aega, ja koolis olin ma eriti “käpp” ajaloos ja geograafias. Kui ajalugu on ideoloogiliselt mõjutatav, siis maateadus ei tohiks olla, aga praeguse ajakirjanduse kajastuste järgi saab küll.
Meile õpetati koolis, et on arktiline, paras-, lähistroopiline, troopiline, lähis-ekvatoriaalne ja ekvatoriaalne kliimavööde. Viimasel neljal pidi kliima olema soe või lausa kuum ja kõrbetes veel eriti, suveti on kõrgtemperatuurid tavalised.
Praegune (kliima)teadus näib tollal õpetatut ümber lükkavat – ei, troopikas ja ekvatoriaalses vöötmes pole kuumust, vaid igal pool on meeldivalt jahe, 40-kraadine palavus on juba kliimakatastroof.
Igatahes vahendab BNS: “Iraani kimbutav karm kuumalaine tõi kaasa ulatuslikke häireid vee- ja elektrivarustatuses suures osas riigist, mitmel pool on veetase reservuaarides langenud sajandi madalaimasse punkti, teatas riigimeedia teisipäeval.
Äärmuslikud kuumakraadid, mis said alguse reedel ning peaksid neljapäevaks järk-järguliselt taanduma, on mõjutanud riigi 31 provintsist vähemalt 18-t, sealhulgas ka pealinna Teherani, selgub ilmateenistuse teadetest, mida edastas riigitelevisioon.
Iraani lõuna- ja edelaosas ületas õhutemperatuur mitmes paigas ja eri aegadel ka 50 kraadi Celsiuse piiri. Vähemalt 10 provintsikeskuses registreeriti esmaspäeval õhusooja enam kui 40 kraadi. Ka pealinnas oli kuuma enam kui 40 kraadi, mis sel aastal juhtus esimest korda, täheldas ilmateenistus.”
Muidugi seostatakse see kuumalaine kliimamuutustega, mulle aga meenub kooliajast küll, et Iraani kõrbealadel olid suveti kuumakraadid 50 ligi. Õpetaja veel rääkis kõrbe omapärast, et päeval võivad ülikõrged kuumakraadid, aga öösel langeb temperatuur isegi miinustesse. Kaameleid kasutati kõrbetes seetõttu, et nood kannatasid palavuse väga pikalt välja.
Vikipeedia ka kirjutab: “Iraani idaosa koosneb peamiselt kõrbetest ja soolajärvedest. Seal asuvad Kaviri kõrb (77 600 km²), mis on ka riigi suurim kõrb ja Luti kõrb (51 800 km²), mis on registreeritud kui üks kõrgeima temperatuuriga paikadest planeedil. 2005. aastal mõõdeti Luti kõrbes temperatuuriks 70,7 °C.”
Tegelikult ei usu ma tänast ajakirjandust ja kliimateadust, usun pigem oma Nõukogude aja geograafiaõpetajat, kes rääkis 1970. aastatel, et troopikas on suved väga kuumad.
Huvitav, millal jõuab kliimavõitlus Tallinna botaanikaaia troopikamajja, kus vahel on päris palav – see on ju ebateadus, kui kliimadogmadest lähtuda.
Ja ajalooline mõiste siesta ehk Vahemeremaades levinud komme kuumal pärastlõunal aeg maha võtta ning õhtuse jaheduse saabumiseni pikutada on siis vandenõuteooria või? Sest kui see on tõsi, siis on Vahemere-äärsed suved alati lämmatavalt kuumad olnud…
Jüri Kukk, toimetaja