09.05.2019
Naistevastane vägivald
Silmakirjalik ühiskond – nii võib praeguse Eesti kohta öelda küll!
Marti Kuusiku väidetava juhtumiga seoses kujundatakse Eesti pilti perevägivallast kui “maskuliinse” EKRE probleemist, kuid arvata võib, et see asi ei sõltu ühest erakonnast, vaid on kogu ühiskonna probleem, kusjuures naisi abikaasade, emade ja tütardena hoidvate rahvuskonservatiivide juures veel kõige vähem.
Pärast Marti Kuusiku vastu algatatud nõiajahti tehti ka Uutele Uudistele vihjeid naisepeksjatest, kuid need olid siiski täiesti tõestamatud ja meie selle kampaaniaga kaasa ei läinud, sest ei poolda inimeste kohtuta lintšimist ja eks õigus ole ka naiste tugikeskustel, kes oma pöördumises ütlesid, et ohver peab ise abi tahtma ja otsima. Aga üks vihje käis nooremapoolse kõrge Reformierakonna poliitiku kohta – järsku oleks ikkagi pidanud prokuratuurile vihjama, kuigi murtud käeluud ilmselt pole?
Mis siin imestada – meil on ju teada multikultileeri õilishinge Tiit Ojasoo juhtum, kus president ise hakkas naisepeksjat kaitsma. Mitte küll otseselt, aga propageeris andestamist. Selline kahekeelsus ja topeltstandardid õhutavad naisepeksjaid just tagant, eriti kui ollakse “omad” – oma suguharu saab andeks.
Kui meenutada, kuidas üks sots tegi Jaak Madisonile tapmisähvarduse, siis võib eeldada, et ka neist Eero Epneri kirjeldatud naisepeksjatest võivad paljud olla sotsid ja reformarid või siis nende toetajad – vägivallatsejate seas on ikka ristlõige kogu ühiskonnast.
Meenutagem ka Delfi algatatud nõiajahti erakondade kriminimekirjade osas – need olid pikad kohe kõigil. Ei ole mingit alust arvata, et Reformierakonnas ja SDE-s pole igat masti kaabakaid ja veel kõrgemaski juhtkonnas. Kui nad juba riigivargustes kodus on.
Sest kui võtta Jürgen Ligi ütlemised naistele, siis väljendavad need ju üldist üleolevat suhtumist õrnemasse soosse. Ega perevägivald peagi alati olema löömine – palju on ka vaimset vägivalda, mida kirjeldasime loo alguses – naine, kohale ja kuss! Vaadates neid ninakaid reformareid võib eeldada, et paljudelgi käivad naised kodus seinaääri pidi, sussid ühes ja õllepudel teises käes, et isand saaks teenindatud!
Meie tipp-poliitikutest paljud on lahutatud ja uuesti abiellunud või suhtes. Vähe abielusid läheb vussi sõbralikul kokkuleppel. Tavaliselt on enne ühe suhte lõppu pinged üleval, sõnad lendavad ja vastastikune vaimne vägivald möllab, lapsed aga kuulavad pealt.
Ajakirjanike seas on samuti rohkesti untsu läinud abieludega inimesi ja kui neid saagasid nüüd jälgima hakata, siis leiab kindlasti sealtki ohtralt kahtlaseid kohti. Praegu aga peavad Marti Kuusiku hukkamõistjad ennast üleval kui kangelased. Pole te ühti, olete samasugused, nagu kogu see ühiskond, keda Epner vägivaldseks nimetab.
Muide, eelnimetat ajakirjanik vihjas meestele, keda kaitsvat väidetavalt võimupositsioon – no Riigikogu immuniteet oravaparteilasele või kõrge amet suure ajalehe peatoimetajale on samuti kõva võimupositsioon naisepeksu paljastamise vältimiseks!
Kogu selle loo juures ongi vastikuim moment see, et nagu vihakõnede puhul, nii ka perevägivalda käsitledes räägivad kõik – nemad seal on sellised, meie oleme head. Ning Reformierakonda ja sotse hoitakse üldse nagu pilpa peal, kuigi näiteks Marianne Mikko oskab küll teisi inimesi vaimselt ahistada, nagu näitas kord saade “Ajurünnak” – ta nõudis saatejuhilt oponendi vaigistamist, sest ainult tema rääkivat õiget juttu!