Eestis on majandus totaalselt alla käinud, hinnad tõusevad, inflatsioon on suurimaid Euroopas, elektrihind on ülikõrge, inimesi koondatakse ja ettevõtteid suletakse. Võrreldes naaberriikidega oleme neist meie valitsuse halbade otsuste pärast maha jäänud igal rindel, kuigi alles mõne aasta eest olime eeskujuks. Ja kõige selle juures tõuseb valitsuse juhterakonna Reformierakonna toetus.
Miks Eesti inimesed valivad ja toetavad ikka ja jälle enda kurnajaid, ka tõesti on orjamentaliteet aastasadadega ajaloost juurdunud, miks ei minda ühiselt meelt avaldama, kas tõesti on kõik nii lootusetud? Kuhu jääb “Jüriöö ülestõus”?
Veel mõni aasta tagasi oli Eesti teistele eeskujuks. Meie majandus, digiriik, ettevõtluskeskkond ja tulevikukindlus panid naabreid kulmu kergitama. Täna vaatame juba kadedusega lõuna ja põhja poole, kus hinnatõus on väiksem, energiapoliitika mõistlikum ja majandusotsused pragmaatilisemad. Eestis aga korrutatakse mantrana: “kannatame ära”, “see on paratamatu”.
Sajandeid oleme harjunud, et otsused tehakse kusagil mujal ja meie roll on kohaneda. Taluda. Hambad ristis üle elada. See orjamentaliteet ei väljendu täna enam mõisaõues, vaid valimiskastis – vaikivas nõustumises, lootuses, et “äkki järgmine kord läheb paremaks”, isegi siis, kui kogemus ütleb vastupidist.
Kuid toetus valitsejate vastu ei kasva lootuses, et elu läheks paremaks, vaid seetõttu, et puudub usaldus muutuste suhtes. Hirm tundmatuse ees on suurem kui pettumus juba tuttavas halvas.
Miks siiski eestlane ei lähe massiliselt meelt avaldama? Miks ei nõuta vastutust? Võib-olla seepärast, et inimesed on väsinud. Väsinud sellest tundest, et neid ei kuulata nagunii. Ent lootusetus on vaikne ja ohtlik seisund – see ei karju, vaid tuhmistab.
Ajalugu õpetab üht: muutused ei sünni siis, kui rahvas on kõige vihasem, vaid siis, kui ta enam ei ole apaatne. Jüriöö ülestõus ei pea täna tähendama tuld ja mõõku – see tähendab ärkamist. Arusaamist, et demokraatia ei ole nelja aasta tagant sedel, vaid pidev osalus, surve ja nõudmine!
Eestlased ei vaja uut isandat. Nad vajavad valitsejaid, kes teenivad, mitte ei õpetata rahvast “harjuma vaesusega”. Elamisväärne elu ei ole luksus, vaid riigi põhikohustus ja inimeste põhiõigus.
Lootus ei ole ometi kadunud. Aga see ei tule iseenesest. See algab hetkest, kui me lõpetame oma kurnajate õigustamise ja hakkame küsima: kelle riik see tegelikult on? E
Riik, mis kaotab oma rahva usu, on juba sisuliselt kaotanud – küsimus on vaid, kui kaua rahvas veel vaikib.
EKRE teab vastuseid. Meie päästame Eesti!