Kas Prantsuse president sokutab oma sõbrannat kõrgele eurokohale?

Kui vaadata pilte Eesti peaministri Kaja Kallase ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni kohtumistelt, siis torkab teravalt silma nende intiimne taust – fotodel pole mitte ühe riigi valitsusjuht ja teise riigi riigipea, vaid ilmselgelt lähedased inimesed. Seega aga annab teatud uudistele kohe teise mõõtme.

ERR vahendab: “Prantsusmaa president Emmanuel Macron näeb Eesti peaministrit Kaja Kallast (RE) ühe võimaliku Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana, kirjutas väljaanne Politico.

Kolm Prantsuse ametnikku, kes on otseselt kursis kõnelustega tulevase Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja ametikoha üle, kinnitasid Politicole, et Emmanuel Macroni büroo on näinud Kallast kui Josep Borrelli mantlipärijat.

Veel üks anonüümseks jääv kõrge ametnik Ida-Euroopast ütles, et Macroni eelistus Kallasele on saanud ka Eesti kolleegidelt kinnitust. “Nad ütlesid, et Macron andis oma heakskiidu selle aasta alguses,” sõnas ametnik.”

Emmanuel Macroni ja Kaja Kallase intiimne suhtlus tekitab kahtluse, et esimene ei lükka teist esiplaanile mitte seetõttu, et too oleks hea kandidaat europositsioonidele, vaid isiklikust sümpaatiast, ning see sarnaneb juba onupoja(tütre)poliitikale. Ehk siis kasutab Macron oma mõju, et sõbrannale “soe koht” leida.

ERR jätkab pisut teisel, vähemlubaval toonil: “Teised Politico artiklis välja toodud võimalikud pretendendid Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja ametikohale olid Belgia peaminister Alexander De Croo ning endine Belgia peaminister ja välisminister Sophie Wilmes. Samuti Luxemburgi endine peaminister ja praegune välisminister Xavier Bettel, Poola välisminister Radek Sikorski ning Iirimaa endine valitsusjuht Micheal Martin. /…/ Venemaast kaugemal asuvad EL-i liikmed ei usalda Balti regiooni Venemaa-kriitilist retoorikat. Samuti kardetakse, et Kallas keskenduks liiga eranditult Venemaale, mitte ei pööraks muule maailmale tähelepanu.”

Kui jälgida Kaja Kallase kõnesid, siis ega ta muud oskagi öelda, kui et Ukrainat tuleb aidata, Venemaa tuleb põlvili suruda ja kaitsekulutuste osa SKP-st tuleb tõsta. See kõik on õige, aga kõlab juba äraleierdatu plaadina, sest muud ta rääkida ei oska.

Politicot ei maksa ka väga tõsiselt võtta, pealegi võimendab peavoolumeedia pidevalt Kaja Kallase võimalusi, mis hiljem siiski ära kukuvad. Nii oli see ka Kersti Kaljulaidi puhul.

Eestile aga on see mõttekoht selles osas, et kas parem on see, kui Kaja Kallas on kaugel mingil eurokohal või et ta jätkab Eesti laastamist.

Uued Uudised