17.02.2018
Kindralmajor Martin Herem
Eesti vajab tugevat kaitseväge ja sellele head juhtivkoosseisu, aga kas just iga hinna eest, peaasi, et kõrgemad ohvitserid oleks olla?
President Kersti Kaljulaid andis sel nädalal kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe peastaabi ülemale Martin Heremile ja kaitseväe juhataja asetäitjale Indrek Sirelile kindralmajori sõjaväelise auastme.
Valitsus kinnitas jaanuaris Martin Heremi nimetamise kaitseväe juhataja ametikohale. Eestis on tegevteenistuses kokku kuus kõrgemat ohvitseri. Neist kõrgeima auastmega on kaitseväe juhataja kindral Riho Terras. Kindral on Eesti kaitseväe kõrgeim auaste. Varem on kindrali auastme saanud Johan Laidoner, Aleksander Einseln ja Ants Laaneots. Kindralmajori auastmes on ka Kaitseliidu ülem Meelis Kiili.
Vaidlustamata Eesti kõrgete sõjaväelaste ülendamist peab nentima, et president Kaljulaidi ametisoleku ajal kipub kõrgemate auastmete andmine väga lihtsaks ja igapäevaseks muutuma. Mullu vabariigi aastapäeva eel anti kindrali auaste Riho Terrasele ja siis nentis sõjanduse asjatundja Leo Kunnas, et sedavõrd kõrged auastmed antakse üldjuhul otseselt sõjategevuses osalenud sõjaväelastele. Ehk siis meestele, kes on püssirohtu nuusutanud ja vägesid lahingusse juhtinud.
Wikipedia andmetel oli Terras Iraagi sõja ajal 2007. aasta veebruarist augustini Iraagis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitja, kus tema pädevusse kuulusid Iraagi sõjaväe väljaõpetamisega seotud personali-, logistika- ja finantsküsimused, mida ei saa pidada otsese sõjategevuse juhtimiseks. Aleksander Einseln osales väidetavalt Korea ja Vietnami sõjas ning Ants Laaneots Etioopia sisesõjas, kus tal tuli ebakompetentsete ohvitseride tõttu sõjategevuse juhatamine sageli üle võtta.
EKRE esimees Mart Helme on juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti kaitseväe juhtkond leiab küll regulaarset ülendamist, kuid paraku pole neil mingit pataljonist suuremate väeüksuste juhtimise kogemust, seega puudub riigi relvajõude juhtima pandavatel inimestel tegelikkuses oskus juhtida sõjaolukorras kõiki üksusi.
Siit tekibki küsimus, et ka ohvitseride kiire edutamine teeb neist ikkagi kompetentsed sõjaväelased? Kas pole käimas praktika: annab president ameti, annab ka mõistuse? Kui palju on meil ohvitsere, kes on tõusnud tippu alt üles, läbi üha suuremate üksuste juhtimise? Elulood näitavad paraku suuresti staabiohvitseride karjääri.
Kõrgemate sõjaväelaste kiire edutamise taga näib olevat multikultuurse ja globalistliku taustaga euroametnikust presidendi soov kindlustada riigikaitse kõrgeima juhina oma poliitilisele ideoloogiale kaitseväe kõrgeima juhtkonna toetus. Need oleksid ju otseselt Kaljulaidi omad mehed. Tuletagem ka meelde, et Terras lubas pärast erru minekut Hollandisse kolida. Kas selline kavatsus ikka annab tunnistust ustavusest kodumaale, kui teda ei pruugi sõja puhkemise hetkel siin olla?
Teatavasti on nii Terras kui Kiili pidanud rahvuslust üheks julgeolekuohuks, õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien on tõstatanud rassismi küsimuse liitlaste vastu, mis tegelikkuses ei leidnud konkreetset tõestust, ning kaitseväes on algatatud naiste täiendava värbamise taustal sooneutraalsuse hiilivat juurutamist ahistamisvastase tegevuse sildi all. Tõenäoliselt soovib Eesti tippjuhtkond kaitseväe juhtkonna oma globalistliku poliitika külge siduda.