07.01.2020
Rühmituse Extinction Rebellions kliimaprotest Amsterdamis tundub pigem ajaviite kui tegusa aktsioonina.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson soovitab lõpetada maailmaprobleemidega ärplemine ja vaadata pigem oma kodus toimuvat.
“Me peame muretsema keskkonna pärast, häbenema lennukiga lendamist ja loobuma lihast. Me peame muretsema kolmanda maailma riikidest pagevate majandusmigrantide pärast ja neid aitama. Me peame võitlema palgalõhe, rassismi ja neonatsismi vastu. Me peame rääkima valitsuse kukutamisest rahvaalgatuse korras, sest see on moodne ja kihvt. Me peame toetama seksuaalvähemusi nende rängal teekonnal enesekehtestamise raskel teel. Me peame mõtlema nii nagu meid õpetab meedia ja isehakanud arvamusliidrid. Me peame….
Aga äkki ei peagi?! Äkki peame hoopis peatama selle hullunud keeldude-käskude karuselli, leidma eneses taas väärikuse esindada ja kaitsta omi mõtteid ja arusaamu ning elama edasi vabadena kõigist sundtõdedest ja hurjutamistest, millega ainsad õigete mõtete esindajad on meid viimastel aegadel õnnistanud. Me lihtsalt ei tohi häbeneda olemast vanamoodsad, sest just traditsioonil püsib kogu see imeline masinavärk, mille osaks me igaüks eraldi ja ühiselt oleme.
Tsivilisatsioon ja kultuur on sajandite pikkuse arengu tulemus, mida pole mõtet alavääristada vaid sellel põhjusel, et nii äge on kutsuda üles maailma jalgadelt pea peale pöörama, tarbimisest loobuma, sööma vaid sääski ja koisid ning vältima laste saamist nagu katku.
Kas pole napakas, kui keskkonnaäärmuslased kiidavad taevani elektriautosid, hoomamata, et tänane akutehnoloogia teeb patareilimusiinidest sisepõlemismootoritega autodest suuremad saastajad? Samas plõksivad äärmuslikud loodushoiuaktivistid oma mobiilidega lugematul arvul fotosid, talletades need serveritesse ja toetades nii IT-saastet, mis juba praegu moodustab 12% kogu maailma räpast.
Kliimavõitlejate ja maailmaparandajate teadmistepagasi puudumist püütakse asendada õhinapõhise andumusega ideele. Idee on tähtis, mitte võimalused selle elluviimiseks. Oluline on protsess, mitte tulemus. Ja nii kistaksegi meid hüsteerilisse maailma, kus kõik seni aus hoitu tuleb puruks peksta. Ajaloost tuleb see nii tuttav ette. Nüüd üles needus keda rõhub… Materdage valitsust, vihake kodumaist, avage silmad globalismi mõnudele, sest kodutu ja juurtetuna kaob vastutus ning jääb vaid õnnis kulgemine uute võitude poole.
Võtaks rahulikult!
Aasta 2020 on meil kõigil hea võimalus rahuneda poliitilise opositsiooni poolt riiki eksporditud moodsatest maailmaparandamise ideedest ja keskenduda sellele, mida vajab Eesti inimene, mis on need tõelised mured ja rõõmud, millega meil siin kodutanumal elatakse. Lõpetagem korrakski maailmaprobleemidega ärplemine ja vaadakem oma kodusele olemisele heatahtliku ja erapooletu pilguga!
Alanud aastal pole valimisi ja selle poolest võiks ju veidi jalga puhata. Opositsioon võiks tõsiselt analüüsida oma viimaste aegade tegemisi ja leida sealt möödapanekud, mille tõttu ollakse end auti mänginud. Selle asemel, et upitada poolteist aastat enne kohalikke valimisi pealinnas linnapeakandidaadiks lootusetu poliitmängur, võiks Reformi veel mõtlemisvõimeline tiib kaaluda, milliseid põhimõttelisi muudatusi erakond vajaks.
Mantrana praeguse valitsuse teovõimetusest heietades, peaministrit kirudes ja inimesi peakatete järgi meeldivateks ja tülgastavateks jagades kaugele ei jõua. On vaja motiveerivat ideed. Kui seda pikal ja stagneeruval valitsuses olemise ajal ei suudetud välja mõelda, siis nüüdne, veidi vähem uinutav, ent seda enam frustreeriv periood, oleks parim aeg enda korrale kutsumiseks ja sisekaemuse läbimiseks.
Valitsuskoalitsioonile kuluks aga ära liigsest eufooriast väljuda ning arutada, kuidas saavutada suurem kooskõla sõnade ja tegude vahel. Eesti rahvas on laulurahvas ja kui koorist kostab aeg-ajalt valesid noote, võidakse seda ajapikku hakata pahaks panema. Lisaks oleks hea mõelda sellelegi, kuidas opositsiooni radikaliseerumata tiiba enam kaasata. See oleks riigimehelik.
On tõsi, et Eestis pole kunagi varem olnud nii palju rikkust ja rahval nii avaraid võimalusi, ent ärgem unustagem, et presidendivastuvõttude pillava glamuuri, enesega rahulolevate uusrikaste hambapärle paljastavate naeratuste ja kodumaise telemaastiku üha tobedamaks kiskuvate aastavahetusprallede varjus toimetab igapäevaselt sootuks teistsugune Eesti.
2019. aastal elas meie kodanikest suhtelises vaesuses 22% ja absoluutses vaesuses 2,5%, mis teeb vaesuses elavate inimeste arvuks ca 284 000. Lastest elas suhtelises vaesuses 17%, üle 65 aastastest aga koguni 43%. Need on inimesed meie kõrval – heitunud, lootusetud, näljased.
Kui alanud aastal küsib mõni uusmarksistist globaalse õnne eest võitleja minult, kas ma ikka muretsen vihmametsade pärast ja viibin permanentses masenduses kolmanda maailma inimeste kehva elatustaseme tõttu, siis küsin vastu – aga mida oled sina, rahulolematu aktivist, teinud selleks, et aidata allpool vaesuspiiri elavaid kaasmaalasi siin oma kodus? Või ongi lihtsam rääkida suuri sõnu tuhandete kilomeetrite kaugusel aset leidvast ülekohtust, samas pigistades silmad kinni, kui laps su naabruses ei saa sooja lõunat, sest palgavaesuses vanemad pole suutelised talle seda kindlustatama.
On silmakirjalik muretseda kõige ja ühtaegu mitte millegi pärast, samal ajal, kui sinu käeulatuses leidub abivajajaid, keda on sul aga lihtsam mitte märgata, sest oma Eesti inimeste aitamises pole ju midagi nii ägedat, et selle pärast tasuks reedeti koolist poppi visata.”