Vähem kui kaks nädalat enne Ungari parlamendivalimisi on valimiskampaania eskaleerunud keerukaks hübriidseks vastasseisuks, mida kujundavad konkureerivad narratiivid, välisluure sekkumine ja enneolematu desinformatsioon, kirjutab Joakim Scheffer väljaandes Hungarian Conservative ilmunud arvamusloos.
Alla 10 miljoni elanikuga Ungari puutub kokku hübriidsõjaga luure- ja infotasandil mastaabis, mida on varem nähtud vaid Ameerika Ühendriikides 2016. aasta presidendivalimiste ajal. Vähem kui kaks nädalat enne riigi — ja võimalik, et kogu Euroopa — kommunismijärgse aja tähtsaimaid valimisi on üha selgem, et Venemaa, Ukraina ning teatud Lääne luureteenistused koos oma meediavõrgustikega tegutsevad aktiivselt, et mõjutada aprillikuise hääletuse tulemust.
Juba niigi pingeline valimiskampaania — mis on sisuliselt kestnud alates 2024. aasta veebruarist pärast Ungari opositsiooniliidri Péter Magyari esiletõusu — on lõppfaasi jõudes muutunud täiemahuliseks, mitmekihiliseks hübriidsõjaks. Poliitiliselt relvastatud luureinfo ja meedia ning üha sagenevad — sageli vähese tõendusmaterjaliga — süüdistused põrkuvad kahe täiesti vastandliku narratiivi vahel, mis kirjeldavad Ungaris toimuvat. Ausalt öeldes on alates eelmisest nädalast muutunud üha keerulisemaks aru saada, mis tegelikult toimub.
Kahe reaalsuse kokkupõrge
Kuigi käesolev artikkel püüab selgitada mitte ainult seda, mis toimub, vaid ka miks, tuleb esmalt üle vaadata hiljutised arengud. Eskalatsioon sai alguse pärast väljaande Washington Post raportit, milles väideti, et Ungari välisminister Péter Szijjártó lekitas Venemaale konfidentsiaalset Euroopa Liidu teavet. Samuti ilmusid väited Vene memost, milles pakuti välja lavastatud atentaadikatse peaminister Viktor Orbáni vastu. Varasemad ajakirjanik Szabolcs Panyi avaldatud süüdistused Vene operatiivtöötajate kohta süvendasid seda narratiivi veelgi, levides laialdaselt Lääne, Ukraina ja opositsiooniga seotud kanalites, hoolimata piiratud tõenditest.
Ungari valitsus lükkab need süüdistused tagasi, nimetades neid poliitiliselt motiveerituks, ning viitab vastupidiselt välisjõudude — sealhulgas ELi ja Ukraina — toetatud mõjutustegevusele. Samal ajal on konkureerivad lekked ja vastusüüdistused ning ELi digiteenuste määruse meetmed viinud olukorrani, kus infokeskkond on äärmiselt polariseerunud ja rangelt kontrollitud.
Ungaris toimub sisuliselt avatud luure- ja infosõda, kus mitmed globaalsed tegijad edendavad teineteist välistavaid narratiive, et mõjutada valimiste tulemust.
See on justkui olukord, kus 2024. aasta Rumeenia presidendivalimised, 2023. aasta Gruusia valimiste ümber puhkenud kriis ja 2017. aasta Macroni lekked oleksid koondunud ühte poliitilisse areeni — enneolematu hübriidsõjale iseloomulike elementide kokkulangemine.
Miks toimub see kõik sisemaariigis, kus elab vähem kui 10 miljonit inimest Karpaatide basseini südames? Vastus peitub selles, kuidas Ungari — kunagine Euroopa Liidu ja NATO äärealal paiknev ja kohanev liige — on muutunud üheks Euroopa keskseks geopoliitiliseks sõlmpunktiks, kus põrkuvad Lääne ja Ida suurriikide huvid. Selle muutuse peamine käivitaja on Viktor Orbán.
Ungari kui geopoliitiline sõlmpunkt
Orbán naasis võimule 2010. aastal pärast ligi kümmet aastat opositsioonis, kui tema juhitud Fidesz–KDNP liit saavutas ülisuure enamuse, põhjustades Ungari Sotsialistliku Partei ränga kaotuse. Riik oli nii sotsiaalse sidususe kui ka majandusnäitajate poolest äärmiselt halvas seisus.
Peagi pärast 2006. aasta parlamendivalimisi vallandas lekkinud helisalvestis skandaali: toonane peaminister Ferenc Gyurcsány tunnistas, et valimiskampaania jooksul valetati ning riigieelarve oli sisuliselt tühi, mistõttu karmid kärpemeetmed olid vältimatud. See viis kommunismijärgse aja suurimate protestideni, kokkupõrgeteni politseiga ning laialdase pahameeleni valitsuse vastu.
Lisaks tabas Euroopa Liitu 2008. aasta finantskriis, mis viis juba niigi nõrga Ungari majanduse kokkuvarisemise äärele. Sotsialistlik valitsus pöördus Rahvusvahelise Valuutafondi poole ja sai sealt abipaketi.
Orbáni enda sõnul tähistas 2008. aasta kriis Lääne juhitud liberaalse maailmakorra järkjärgulise lagunemise algust. Parlamendi ülisuure enamuse toel asus ta Ungarit ümber kujundama, et valmistuda selleks muutuseks ja kasutada ära kujunevaid geopoliitilisi võimalusi.
Ta rajas süsteemi, mida tuntakse „rahvusliku koostöö süsteemina“ (NER), vastandudes liberaaldemokraatiale. 2014. aasta kõnes nimetas ta seda selgesõnaliselt „illiberaalseks demokraatiaks“ — süsteemiks, mis ei põhine individualistlikul lääne liberaalsel ideoloogial, vaid tugeval kristlikul riigil, mis seab esikohale rahvuse kui kogukonna ning suudab globaalselt konkureerida ja rahvuslikke huve kaitsta.
Selle strateegia keskne osa oli, et kuigi Ungari jääb transatlantilise liitlassüsteemi osaks, avab ta end ühtaegu ida suunas, tugevdades diplomaatilisi, majanduslikke, energiaalaseid ja kaubandussidemeid riikidega, mida Lääs sageli peab vähem demokraatlikeks või autokraatlikeks.
Orbán nimetas seda „ida avamise“ poliitikaks. Selle tulemusena süvenesid energiasuhted Venemaaga, mis tagasid Ungari tööstusele suhteliselt odava energia; kasvas rekordiline Hiina investeeringute maht, mis tegi Ungarist ühe maailma suuruselt teise majanduse olulisema partneri; ning laienesid kultuurilised ja poliitilised sidemed turgi riikide ja globaalse lõunaga, tõstes Ungari positsiooni ka väljaspool traditsioonilist lääneruumi.
Samas jätkusid Lääne — eeskätt Saksamaa autotööstuse — investeeringud, muutes Ungari nii majanduslikult kui diplomaatiliselt sillaks Ida ja Lääne vahel. 2013. aastaks maksis Ungari täielikult tagasi IMF-i laenu, saavutades Orbáni sõnul majandusliku suveräänsuse ning võimaldades riigil tagasi osta varem erastatud varasid.
Süsteemne häirija või eeskuju?
See süsteem põhineb pragmaatilisel koostööl ilma ideoloogiliste piiranguteta ning erineb järsult Euroopa Liidu ja Lääne-Euroopa riikide lähenemisest. Seetõttu on Ungari mitmes võtmeküsimuses — alates 2015. aasta rändekriisist kuni rohepöörde, soopoliitika ja Ukraina sõjani — üha enam eemaldunud Lääne peavoolust. Alates 2010. aastast on Orbán järjekindlalt taastanud riiklikku suveräänsust valdkondades, kus Brüssel on soovinud sügavamat integratsiooni.
Kuna pinged ELi juhtkonna ja Orbáni juhitud Ungari vahel sagenesid ja süvenesid, avastas riik oma suurima mõjuhoova: konsensusel põhinevas süsteemis võib üks eriarvamusel olev riik muutuda määravaks. Kasutades vetoõigust strateegiliselt ja üha sagedamini, on Orbán suutnud mõjutada otsuseid, mis ületavad kaugelt Ungari suuruse ja majandusliku või sõjalise kaalu.
Samal ajal on see toonud kaasa püsiva Lääne kriitika, mille kohaselt õõnestab Ungari „Euroopa ühtsust“. Ungari enda vaatenurgast oli aga selle kümnendi jooksul kujunenud mitmesuunalise välispoliitika tõttu selge, et riik ei toeta mitmeid Venemaa-vastaseid sanktsioone, eriti energiasektoris, ega meetmeid nagu tollimaksud Hiina elektrisõidukitele.
See on suurendanud ELi huvi Orbán võimult kõrvaldada, kuna Ungarit nähakse Brüsselis üha enam süsteemse häirijana. Viimastel aastatel on konflikt jõudnud ka konkreetsete sammudeni: alates 2018. aastast käib nn artikli 7 menetlus, mis võib viia Ungari hääleõiguse peatamiseni, ning Euroopa Ülemkogu kohtumistel arutatakse regulaarselt võimalusi Orbáni vetost möödahiilimiseks.
Samal ajal on Orbáni vastandumine Brüsselile ja laiemalt globaalsele liberaalsele eliidile tõstnud ta parempoolse suveränistliku liikumise üheks keskseks tegelaseks nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Donald Trumpi toetajad näevad Ungarit mitmes mõttes eeskujuna: range piirikontroll, karm hoiak ebaseadusliku rände suhtes, kristlike ja traditsiooniliste väärtuste rõhutamine, perede toetamine ning vastuseis soopoliitikale.
Fraas „Ungari on lootuse majakas“ on muutunud Ameerika konservatiivide seas korduvaks. Ühtegi teist Euroopa liidrit ei maininud Trump 2024. aasta kampaanias nii sageli. Pärast tema tagasivalimist on administratsiooni liikmed nimetanud Ungarit korduvalt „tsivilisatsiooniliseks liitlaseks“, süvendades nii ideoloogilist kui majanduslikku koostööd.
Näidates, et üks liikmesriik suudab Brüsselile vastu seista, on Orbán aidanud kaasa ka laiemalt Euroopa parempoolse bloki kujunemisele. 2024. aastal asutas ta ühenduse Patriots for Europe (PfE), millest on saanud Euroopa Parlamendi suuruselt kolmas fraktsioon ning mis jätkab kasvu. Alates Alice Weidel-ist kuni Marine Le Pen-ini naudib Orbán toetust mitmetelt suurte ELi riikide opositsiooniliidritelt. Võit eelseisvatel valimistel võiks seda liikumist veelgi tugevdada, samas kui kaotus tähendaks sümboolset tagasilööki.
Panused on selged ka Venemaa ja Ukraina jaoks. Moskva jaoks on Orbáni juhitud Ungari lähim partner Euroopa Liidus — strateegiline tugipunkt, mis suudab raskendada Lääne otsustusprotsesse. Kiievi jaoks on olukord vastupidine: Ungarist on saanud tema kõige kriitilisem partner ELis, kes on vastu nii rahalisele kui sõjalisele abile ning Ukraina liitumisele liiduga. Orbáni vastaste võit oleks Kiievi jaoks elulise tähtsusega.
Ungari pärast 2026. aastat
Kõik need tegurid kokku on muutnud 2026. aasta parlamendivalimised enneolematuks hübriidseks lahinguväljaks, kus nii Lääne kui Ida välisluureteenistused ja meedia õhutavad narratiivide ja desinformatsiooni sõda, luues kaks täiesti vastandlikku poliitilist reaalsust.
Tagajärjed on juba nähtavad: Ungari ühiskond on sügavalt polariseerunud, vastastikune mõistmine vastandlike leeride vahel on suuresti kokku varisenud ning valimisprotsessi legitiimsust seatakse kahtluse alla juba enne häälte lugemist.
Olenemata tulemusest on aga üks asi selge: pärast 2026. aastat ei ole Ungari enam see riik, mida tunti viimase kümnendi jooksul.