Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on “Muidugi mitte!” Liisa Pakosta on sallivuslane, kosmopoliit, internatsionalist, marksist, ühesõnaga korralik vasakliberaal, kes teab, et sugusid on 20 ja enamgi. Millest siis rassismijutt?
Aga asi on selles, et Liisa Pakosta eluprojekt ehk Rootsi vangide Tartusse importimine on löögi all. Juba on selgunud, et minister on koledalt valetanud, nii selle kohta, et Eesti riigile ei lähe võõrvangid midagi maksma, kui ka selle kohta, et omaksed ei saavat neid külastada… Nüüd lajatas Tartu vangla pihta rassismikirves.
BNS kirjutab: “Tartu vanglas karistust kandvad Rootsi kinnipeetavad väidavad avalikus kirjas, et neid koheldakse nahavärvi, usutunnistuse ja rahvusliku tausta tõttu erinevalt ning nende vanglatingimused ei vasta ootustele.”
Rassismisüüdistusi oligi oodata, sest Rootsi vangid pole Fille ja Rulle, vaid Ali ja Muhamed. Migrandid aga on Läänes ülimalt hästi välja koolitatud, nad teavad täpselt, millal lajatada rassismi-, diskrimineerimise-, võõravaenu- või muu kirvega – ja teavad, et vasakliberaalne ühiskond satub kohe pöördesse ja tõttab neid kaitsma.
2015.-2016. aasta rändekriisi arenedes kirjutati sellest, kuidas näiteks Afganistanist tulijad teadsid juba Aasia mandril liikudes, mida Euroopas öelda, kuidas oma tausta serveerida, millistele nuppudele vajutada – igasugused pagulasabid ja inimõiguste keskused avasid kümneid netilehekülgi, kust see info migrantideni jõudis. Muuhulgas teadsid nad Euroopasse saabudes, kui vahe relv on rassismisüüdistus. Meediast käis läbi jutt, et ka ühele Eestisse saabunud pagulasele soovitasid aktivistid siinne riik kohe pikemata kohtusse kaevata.
Nii et rassismisüüdistused Tartu vanglas olid juba ette aimatavad. Ei tea kas just Pakostale, aga liberaalse ühiskonna tundjatele kindlasti.
Teine moment on vanglatingimused. Pakosta pidi ette teadma, et Eesti ei suuda võõrvangidele pakkuda selliseid tingimusi nagu Rootsis ja et nood hakkavad kohe kaeblema. Hiljuti kirjutas üks Tartu vanglasaagat kritiseeriv vanglaametnik, et isegi Soomes kinnimõistetud eestlased ei taha tulla karistust kandma Eesti vanglasse.
Kõik need pretensioonid, millest kirjutab Rootsi väljaanne Kriminalvårdsmagasinet: kehv toit, puuduvad palvetamisvõimalused, ei saa lähedastega kokku jne, olnuks etteaimatavad ehk isegi Pakostale, aga ta nägi kõike ilmselt roosades värvides nagu “Johnny Englishi” filmi vanglamagnaat Pascal Sauvage, kes tahtis kogu Suurbritannia suureks vanglaks muuta. Reaalsus jõudis nüüd kohale.
Tartu vanglas tulevad rasked ajad. Rootsi moslemivangid teavad millistele nuppudele vajutada ja Tartu vanglaametnikest saavad poksikotid, kelle kallale tormavad kõik “amnestyd” ja inimõiguslased. Et Liisa Pakosta oma rooja eest vastutaks, on ilmselt liigne loota.
Uued Uudised
TALLINN, 17. oktoober, BNS – Tartu vanglas karistust kandvad Rootsist üle toodud kinnipeetavad väidavad avalikus kirjas, et neid koheldakse nahavärvi, usutunnistuse ja rahvusliku tausta tõttu erinevalt ning nende olmetingimused on kehvad, kirjutab Rootsi väljaanne Kriminalvårdsmagasinet.
Tartu vanglas karistust kandvad Rootsi kinnipeetavad väidavad avalikus kirjas, et neid koheldakse nahavärvi, usutunnistuse ja rahvusliku tausta tõttu erinevalt ning nende vanglatingimused ei vasta ootustele. Kirjale on alla kirjutanud mõned Tartu vangla kinnipeetavad, kuid kirja autorite nimesid ei avaldata. Nad kirjutavad, et Eesti vanglatöötajad on esitanud osa kinnipeetavatele nende nahavärvist ja päritolust lähtuvalt erinevaid küsimusi – sealhulgas võimalike sidemete kohta terroriorganisatsiooniga ISIS ja pereliikmete osalemise kohta Süüria sõjas.
Kinnipeetavad toovad näiteid väidetavast erinevast kohtlemisest: nende sõnul kontrolliti tumedanahalise vangi suud, samal ajal kui valgenahalist kinnipeetavat samamoodi ei kontrollitud. Samuti väidavad nad, et tumedanahalisele vangile ei võimaldatud CD-mängijat, kuigi teised kinnipeetavad olid selle saanud.
Kirja autorite sõnul on vanglatöötajad neid hoiatanud ajakirjanikega suhtlemise eest, väites, et see võib raskendada lähedastega suhtlemist ja tekitada julgeolekuriski Eesti ning Rootsi suhetes. Kinnipeetavad ütlevad, et tunnevad end oma murede väljendamisel vaigistatuna.
Lisaks kritiseerivad vangid olmetingimusi. Nende sõnul on dušikohti vähe, riiete pesemise võimalused piiratud ning toidumenüü üksluine. Nad väidavad, et kana on peamine valguallikas peaaegu kõigil toidukordadel, puuvilju pakutakse kolm korda nädalas ning toiduportsjoneid kaalutakse. Samuti kirjutavad nad, et pole saanud alustada tööd ega muud tegevust, kuigi nende sõnul näeb kokkulepe ette 30 tundi tegevust nädalas.
Kinnipeetavad juhivad tähelepanu ka raskustele lähedastega suhtlemisel, pikale postitarnele ja probleemidele videokõnede korraldamisega. Nende sõnul pole neil piisavalt võimalusi usutalitusteks ning nad kahtlevad, kas olemasolevates tingimustes on võimalik tagada vajalik ravi, rehabilitatsioon ja ühiskonda naasmine.
Kirja autorid nõuavad Rootsi ametiasutustelt ja otsustajatelt, et need selgitaksid välja Eesti vanglasse paigutamise tingimused ning kontrolliksid olukorda. Nad rõhutavad, et ei otsi kaastunnet, vaid soovivad, et neile tagataks samasugused õigused ja tingimused nagu Rootsi vanglates.
„Me oleme Rootsis kuritegusid toime pannud. Meil peaksid olema samad õigused ja tingimused nagu Rootsi vanglas,“ kirjutavad kinnipeetavad.
