11.09.2020
Valitsuse majandusmeetmete paketi eesmärk on leevendada kriisi kõige keerulisemat algfaasi ning tagada majanduse toimimine ja taas kasvule pööramine.
“Koroonaviirusest tulenev epideemia ja sellega kaasnenud ulatuslikud reisipiirangud ja ühiskondade lukustamised on kaasa toomas enneolematut majanduskriisi. Pole vist vaja olla peenemat sorti hiromant, et näha ette et eelolev majanduskriis evib potentsiaali põhjustada enamikele perekondadele veel enam kannatusi kui ka viirus ise põhjustaski.
Ometi on tänases olukorras võimalik läbi valitsuse poolt vastu võetavate majandus- ja sotsiaalpoliitiliste otsuste ees ootavat meeletut kahju oluliselt inimeste jaoks tasandada.
Eesti valitsus on sarnaselt enamike teiste Euroopa valitsustega teinud selles kriisis küllalt mõistlikke valikuid ja on otsuste tegemisel baseerunud realistlikele ja sotsiaalselt solidaarsetele printsiipidele. Tänast olukorda ei saa hetkel võrreldagi 2009. aasta finantskriisi järelmitega, kui Eesti Vabariik liikus ideoloogiliste silmaklappidega kammitsetud Reformierakonna juhtimisel enneolematusse sügavikku ja kujunes häbiks kogu arenenud Euroopale.
Meenutuseks, et tolleaegne rängim aastane majanduslangus ulatus pea viiendikuni rahvatulust ning tänu absoluutsele tasakaalustamatusele oli langus vaesema elanikkonnakihi jaoks sellest numbrist palju suurem. Töötus oli meeletu ja mis veel olulisem – tolleaegne töötu oli visatud ilma rahata sisuliselt juhuse hoolde.
Täna näitavad märgid umbes 5-6% suurust majanduslangust aasta peale tasandatuna ja kui valitsus oma kursile kindlaks jääb, siis jäävad umbes samasse proportsiooni ka keskmised tööinimeste kaotused oma isiklikes eelarvetes. See on oluliselt parem tulemus ja praegune valitsus väärib juba täna selget kiitust võrdluses Reformierakonna juhitud laissez-fair (siinse rahva keeles tõlgitud kui “pohhuistlik”) ideoloogiast lähtunud valitsusega.
Kuid koroonaviirusest põhjustatud kriis pole veel kaugeltki möödas. Ees ootab raske talv, mis võib tuua enamikele Euroopa riikidele tervishoiu perspektiivilt vaadatuna tunduvalt karmimaid tagajärgi, kui eelnenud kevad. Juba suvises augustikuumuses on viirus hakanud taas pead tõstma – võib ainult aimata, mis saab peale jõulusid, kui inimeste naturaalsed vitamiinivarud jälle lõppema hakkavad ja algab külmetushaiguste traditsiooniline hooaeg.
Kuid siinkohal ma ei keskenduks ülemäära selle kriisi meditsiinilistele ja epidemoloogilistele aspektidele, kuna selle üle avalikus ruumis arutlemiseks ja tugevate väidete loomiseks puudub mul ilmselgelt vajalik kompetents. Küll aga tunnen ma vajadust enda poolt julgustada ja täpsustada tänase valitsuse majanduse ja tööjõuturu toetuspoliitika suundumusi ja baaspõhimõtteid ja anda lisanduvaid soovitusi.
Praegune valitsuskoalitsioon on võtnud majanduskriisile vastamiseks euroopalikuma suhtumise kui seda oleks võinud eeldada Eestis pea veerand sajandit valitsenud laarliku baaskonsensuse pealt. Laarlik vastus tänasele kriisile oleks olnud – valitsus toetagu neid, kes ise niigi tugevad, teised vajugu põhja.
Raha oleks antud kontrollimatult otse ettevõtjate kätte – las “asjatundjad” toimetavad kuidas tahavad, kuna ideoloogia kohaselt on ettevõtja igas olukorras targem kui teadlane või riigiametnik. Tööinimene aga närigu heinu või siis söögu saia, kui kasutada ühe upsaka kuninganna sõnasid.
Väga mõistlik kiirreageerimine alanud kriisile oli palgatoetuste maksmine otse töölistele. Toonitan, et just see otsemakse tööinimese kontole oli innovatsioon eestilikus plaanis. Reformierakonna valitsus oleks selle raha maksnud ettevõtjate kontodele, et nood saaks rahad omakorda kiirelt Kaimani saartele kantida ning seejärel hiljem ettevõtte ilma juriidiliste tagajärgedeta lihtsalt pankrotti lasta.
Tehti pettusi ka selle meetme puhul – kuuldavasti oli peamine skeem selline, kus tööandja küll maksis fiktiivselt omapoolse palgaosa töötaja kontole, kuid kasutades ähvardusi ja santažeerimist, sundis töötajat raha ettevõtjale sulas tagasi maksma. Loodetavasti nende juhtumitega tegelevad vastavad riigiasutused ning kurjategijatest ettevõtjad saavad karistatud.
Kuid õnneks enamik ettevõtjaid siiski sellisele kuritegelikule teele ei läinud ning oldi kriisis solidaarsed oma töötajatega, täites seadusi ja seaduse mõtet. Igal juhul – nii ühel kui teisel juhul – said töötajad siiski maksumaksja raha enda käsutusse ja suunasid selle hädavajalike ostudega tagasi majanduse elavdamisse (mitte ei kantinud riigist välja, nagu kuritegelikud ettevõtjad oleksid varastatud rahaga teinud).
Järjekordse positiivse algatusega, mis erineb reformierakonnalikust lähenemisest, tuli rahandusminister Martin Helme välja hiljuti, pakkudes välja tarbimisvautšerite idee kodumaise turismisektori ergutamiseks. Jällegi on tegemist pisikese innovatsiooniga eesti majanduspoliitilises mõtlemises – selle asemel, et lihtsalt külvata lennukilt maksumaksja raha turismitalude, hotellide ja restoranide omanikele, tekitatakse win-win skeem, kus lihtinimestest tarbijad saavad enda makstud maksuraha eest nautida hüvesid, kuid samas läheb kulutatud raha sihtotstarbeliselt toetama tugevamaid ettevõtteid kodumaises teenindussektoris ning seeläbi säilitatakse ka tööhõive nendes ettevõtetes.
Selline skeem lubab ka välja praakida nõrgemad teenindusettevõtted, kelle teenuseid ei soovi kodumaine tarbija kasutada isegi vautšerite toel. Seega välditakse sellise toetusmeetme puhul suuresti “turumoonutuse” efekti, seda erinevalt lennukilt ettevõtjatele raha külvamise alternatiivist, mida oleks kahtlemata rakendanud “valgete kampsunite” gäng.
Baaspõhimõtted praeguse kriisi läbielamiseks Euroopa Keskpanga poolt juurdetrükitava raha toel peaksidki olema: toetada solidaarselt kõiki töötajaid (absoluutskaalal solidaarse elatusmiinimumi alusel, kõrgepalgalistele mitte rohkem maksma kui madalapalgalistele!); toetada tarbimist (jaetarbimist, vältida luksuskaupade peale maksuraha kulutamist); teostama massiliselt ümberkoolitusi; ning hoidma vee peal või isegi suhteliselt tõstma avaliku sektori palgakoormust.
Viimasel juhul loomulikult räägime siin õpetajate, politseinike, päästeametnike ja meditsiinitöötajate palkade tõstmisest – niigi kõrged direktorite ja kontoriametnike palgad võivad saada külmutatud.
Turismisektorit, maasikakasvatust, pudupoekesi ja nii edasi ei tasu kunstlikult elus hoida. Nende kunstlik elushoidmine on mõttetu ja ülikallis – sellist tüüpi ärikesi tekib turu nõudluse korral uue majandustsükli alguses niikuinii nagu seeni peale uduvihma. Selle asemel võiks vabaneva raha suunata nende sektorite töötajate ümberkoolitusse ning teisalt ka korralike, tänastest suurema töötuhüvitise väljamaksmiseks ümberõppe perioodiks.
Inimeste päästmine peab olema selle enneolematu majanduskriisi prioriteediks, mitte igasuguse ettevõtluse toetamine ettevõtluse enda pärast! Ettevõttele makstavaid otsetoetusi väärivad ainult strateegilised ettevõtted nagu põlevkivitööstus, Eesti tehastes kõrgharitud inseneride oskusteavet kasutav tootev tööstus või siis tuhandeid Eesti töölisi transportiv strateegiline transpordihiid Tallink.
Kinnisvaraarendused, kasiinod, hotellid, väikepoed, juuksurisalongid jne – ehk ettevõtted, mis pole strateegilised ega teadusmahukad ning millede tekkimine ja kadumine käib turul üleöö – peavad siiski hakkama turuloogika alusel ning kui ettevõtted pankrotistuvad tuleb ettevõtte omanikele töötatöölistega samadel alustel maksta töötu abiraha ja sotsiaaltoetusi.
Ning kindlasti on ülioluline seaduste ja sundmeetmete abil tõkestada pankadel kriisi kasutades inimeste kodude äravõtmine! Pangad võivad turuloogika alusel küll üle võtta luksusjahte, ettevõtteid, ärikinnisvara jne, kuid perekondade eluasemete kallale kippumise ette peab olema rahvusliku valitsuse poolt paigaldatud selge tõkkepuu!
Lähtudes sellistest baaspõhimõtetest saavutame selle, et Eesti väljub kriisist senisest ühtsema ja solidaarsemana. Rahvas süveneb usk, et rahvusriiklus pole vaid sõnakõlksuks, vaid rahvuslik valitsus on tõestanud, et sõnade taga on ka teod. Iga eestlane loeb, mitte vaid “edumeelne” eestlane!
Kindlasti peab lihttöötajate enamikust koosnevad valijaskond täna ja homme kasutavaid meetmeid ja nendest tulenevat reaalset abi meeles ka ülehomsetel valimistel. Seda isegi hoolimata sellest, et kartellimeedia proovib suurima tõenäosusega järgnevatelgi aastatel pisendada valitsuse edusamme kriisi seljatamisel ning ühiskondliku solidaarsuse loomisel ja kaugelt üle võimendada korruptiivseid seikasid nagu häbiväärne Porto Franco juhtum.
Pall on valitsuse käes! Kui see valitsuskoalitsioon tahab jätkata – tänasest tunduvalt tugevama mandaadiga – ka peale 2023. aastat, siis tuleb ellu viia tõeliselt rahvuslikku majanduse ergutuspoliitikat. See kriis tuleb ületada nii, et tööinimesed ja eesti perekonnad tulevad välja püksid jalas, kodud alles ning tänasest paremini koolitatuna uueks majandustsükliks!
Kaspar Arro
