18.05.2019
Euroopa vajab taas ristisõdijaid.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro vaatleb olukorda Euroopas enne europarlamendi valimisi, toetudes seejuures ajaloole.
“Mis on Euroopa, mis teeb sõna Euroopa meile nii eriliseks ja kalliks? Miks on nii, et sõna “euro-” tekitab normaalses inimeses vastikusjudina, kõlab kalgilt ja bürokraatlikult, kuid täisnimi “Euroopa” mõjub omaselt ja koduselt?
Tulemas on Euroopa Parlamendi valimised ja me valime ka siit pisikeselt Eestimaalt, ühest võimsa Euroopa eripäraste rahvakultuuride mosaiigikillust, kümneid rahvaid ühendavale kontinendile seadusloomet tegeva esinduskogu.
Enne valiku tegemist tasuks korra üldfilosoofiliselt üle mõelda, milline on see Euroopa, mis on meie jaoks oluline ja kallis? Millised on Euroopa juured, mis on oma ning milline osa tänasest poliitilisest “eurokultuurist” on tegelikult orgaaniliselt võõras, mis ei kuulu siia?
Sest kui Eesti on rahvas, rahvus – siis me kuulume koos paljude teiste sõbralike rahvastega ühtsesse väärtuste kogukonda – Euroopa tsivilisatsiooni. Euroopa tsivilisatsioon on see, mis meid seob ning eesti rahvuskultuur on see, mis meid teeb Euroopa rahvaste peres unikaalseks.
Millest on sündinud Euroopa? Euroopa on sündinud Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonidest, nende tsivilisatsioonide filosoofiast ja riigivalitsemise põhimõtetest. Euroopa on saanud selleks mis ta on, kui kreeka-rooma kultuuriline pärand võttis omaks kristliku religiooni ning seejärel kohtus uhkete germaanlaste vaba vaimuga.
See on see süntees, millest sündis esimene tänase Euroopa võimas riik – Püha Saksa-Rooma keisririik. Euroopa on sündinud sünteesis ja ka vastuolude sünteesis. Nii näiteks sündis Püha Saksa-Rooma keisririik kristliku religiooni ülevõtnute võitlusest germaani paganatega. Ometi teisendus algne juutide ristiusk Euroopas millekski eriliseks – tekkinud tavandite ja ristiusu tuumikpõhimõtete segu sai euroopalikuks kristluseks, mis erines paljuski oluliselt algkristlusest Lähis-Idas.
Sama protsess toimus tegelikkuses ka Eestis, kus samuti ristiusk põrkus alguses kohalike paganausunditega, kuid euroopalik kristlus sai aastasadadega toimunud sünteesis lahutamatuks osaks eesti rahvakultuurist.
Keskajal õitsenud Euroopa tsivilisatsioon oli eriline kogu maailmas – kristliku religiooniga, rüütellike väärtustega ning vabadusi austav (tollases kontekstis). Paljud kultuuriloolased on välja toonud, et Euroopa tegi unikaalseks (germaanilik-kristlik) isikuvabaduste austamise traditsioon, mis andis just Euroopale baasi järgnenud kultuurilise, tehnilise ja poliitilise edumaa saavutamiseks ülejäänud maailma ees. Ülikooli traditsioonid, vabahärrade ja vabade talupoegade traditsioon, rüütlite traditsioon, religiooni lahutatus ilmalikust võimust, ilmaliku võimu moraalne vastutus alamate ees.
Ennast teadvustav kristlik Euroopa tsivilisatsioon on olnud aegade jooksul korduvalt tõsise eksistentsiaalse ohu eest – küll ohustasid mongolid ja barbarid idast, kuid peamiselt tuli maad jagada muhameedlastega lõunast. Üks kampaania, mis kirjutab Euroopa nime võidukate tähtedega ajaloo kuldraamatusse on rekonquista – Pürenee poolsaare vabastamine islamiusu ikke alt.
Vastuseis islamiusu ekspansioonile on olnud üks Euroopa geograafilisi ja kultuurilisi piire kujundada aitav ning identiteetiloov protsess. Nii on sakslased, ungarlased ja lõunaslaavlased võidelnud aastasadasid pidevalt pealetungida üritavate moslemiusku julmade türklaste vastu. Selle võitluse tulemusena sündis Euroopa tsivilisatsiooni kagupiir – täiesti võõra mentaliteediga Türgil pole iial Euroopa rahvaste peresse asja.
Euroopa mõte on alati olnud ühiskonna nägemine mitmete tasandite ja kihtidega. Nii näiteks on Pax Christiana alati olnud ülekontinendiline ühendaja, kuid samas Euroopas on alati olnud ühe religiooni all erinevad kuningad ja erinevad rahvused. Ka Saksa-Rooma keisririik on pakkunud vaid ühendavat keiserlikku katust, mille all saavad tegutseda vägagi suveräänsed kuningad ja vürstid.
Aastasadu on Euroopa filosoofia arengut suunanud vaimse valitseja ja kümnete ilmalike kuningate vaheliste võimupiiride paikapanemine. Euroopa tsivilisatsiooni mitmekesisus sai uusi toone peale reformatsiooni ja uute kristlike usuliikumiste areenile tulekut. Need ajaloolised protsessid pakuvad meile palju õppimisväärset ka tänases debatis Euroopa katusorganisatsiooni Euroopa Liidu ja rahvusriikide omavaheliste võimupiiride määratlemisel.
Euroopa tsivilisatsioon oma vastutustundliku riigi kontseptsiooniga on olnud eelduseks tõelise sotsiaalse progressi edenemisel, mis on olnud alati maailmas esirinnas ja millelt teised, kaasarvatud “kodunt lahkunud pojast” Ameerika Ühendriigid, on vaid õppinud ja järeltunde võtnud.
Tõeline töölisliikumine ning selle positiivsed sümbioosid riigivõimuga on toimunud vaid Euroopas, sel ajal kui oleme näinud, et Ühendriikides on töölisliikumine rahajõmmide poolt jõhkra jõu ja kavalate poliittehnoloogiate poolt lämmatatud ning ida pool on töölisliikumised saanud vaid iseenda koletislikeks paroodiateks internatsionaalse kommunismi näol.
Tõeline heaoluühiskond, mis loob ühiskondliku harmoonia ja kaotab sotsiaalsed klassid, on üles ehitatud vaid Euroopa rahvusriikides. Ka selles protsessis on Euroopa olnud ja on senimaani rünnaku all nii ida kui ka lääne poolt. Kuid selles võitluses loodetavasti tugevneb Euroopa identiteet – vastutustundliku riigi kontseptsioon versus autoritaarse riigi kontseptsioon idas või turustiihia (loe: pankade ülemvõimu) kontseptsioon läänes.
Euroopa on alati vastu seisnud ühtlustavatele ja lamedaks tegevatele ideoloogiatele. Näiteks kommunism oma äärmuslikus variandis pole Euroopas kunagi suutnud iseseisvalt võimu haarata – seda on tehtud vaid Venemaa relvade abil Ameerika pahatahtlikul kaasanoogutusel (Teheran, Jalta, Potsdam). Samuti on Euroopa jäänud senimaani kindlaks nivelleeriva islami pealetungi vastu, täna seisame uue laine ees.
Samuti peab Euroopa täna pidama surmaheitlust nagu halvaendelisest ulmeromaanist kopeeritud totalitaarse liberaalse ideoloogiaga, mis ähvardab kunagi nii õitsva ja mitmekesise Euroopa muuta ülessongerdatud kõnnumaaks, kus puuduksid rahvused, perekonnad, kultuursus ning poleks ei mehi ega naisi, vaid mingid sübariitlikud värdjalikud olevused.
Euroopa elab ja areneb omaenda traditsioonidest, sellest maailmas ülimuslikust ajaloolisest ja kultuurilisest baasist, mille peal ta senimaani kasvanud ja arenenud on. Progress, tehnoloogia areng, riigi mõtte arenemine ja täiustumine ning ühiskonna emantsipeerumine on kõik märksõnad, mis on orgaaniline osa Euroopa arengust läbi sajandite.
Kuid äärmuslased tahavad enamat – tihtipeale kahte asja korraga – meid üle ujutada vähemarenenud tsivilisatsioonidest kolonistidega (või odavtööjõuga?) ning samal ajal välja leiutada täiesti utopistlike ideid, millel on nõrgad seosed nii euroopaliku mõtteloo arenguga kui ka üldinimlikkusega üldse.
Kõrgtsivilisatsiooni loonud Euroopa ei pea õppetunde võtma teistest tsivilisatsioonidest, liiatigi veel ei pea teiste tsivilisatsioonide koloniste siia meid õpetama tooma. Voluntaristlikud ideed, mis tahavad eest ära pühkida meie traditsioonid, olematuks tunnistada meie kultuuri ning mis liiatigi veel kipuvad kallale bioloogilistele põhitõdedele, mida aktsepteerivad kõik tsivilisatsioonid (mees-naine, perekond), on hukatuslikud eksperimendid ja ei ole määratud õnnestuma.
Küll aga toovad nad kaasa enneolematu inimtragöödia, elusaatuste järjekordse purunemise, nagu ka sama seltskonna eelkäijate poolt normaalsest töölisliikumisest “väljaaretatud” utopistlik kommunism omal ajal.
Euroopa ajalugu aga kinnitab, et Euroopal on ükskord jälle suured šansid võita võõramaise kapitali poolt mahitatud liberaaläärmuslik rünnak euroopalikele väärtustele.
Kuid see võit ei saa sündida niisama, iseenesest. See nõuab meie kõikide eurooplaste, kaasaarvatud eestlaste, ühist pingutust äärmuslaste vastu. Peame sõnas, mõttes ja kirjas saama üle äärmuslaste kurikavalast keelekasutusest ja vingerpussidest, peame säilitama otsekohese meele ja ausa keele ja kandma endas ainult tõtt.
Moraalne üleolek vaenlase keerulistest salasepitsustest on olnud Euroopa edu valem, ausad rüütlid on alati seisnud oma vapras meeles kümnekordses ülekaalus vaenlase massiarmee vastu. Meie kontinendile sisseimbuvate potentsiaalsete vaenlaste arvud on sadades miljonites – kuid me ei pea neid kartma. Sest kui me jääme iseendaks, kui me jääme tõelisteks, kui me jääme toetuma oma esivanemate traditsioonidele ja ammutame inspiratsiooni nende vaprusest, siis me lõpuks ikkagi võidame neid ja taastame õiguse oma esivanemate maale ja kultuurilisele iseolemisele.
Me peame seda võitlust pidama koostöös teiste Euroopa rahvaste patriootidega – nii nagu me kord seisime Narva all pealetungivate bolševistlike mongolite vastu õlg-õla kõrval koos võitluskaaslastega 11 euroopa rahva seast.
Võit vaenlase üle tähendab ka seda, et me peame valima eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel rahvuslike jõudude poolt – me ei saa jätta selle valiku tegemist homse hooleks. Peame minema valima juba seekord ning järgnevatel aastatel ka – see on vähim, mida me saame teha. Ja me peame jälgima meie poolt uhketesse koridoridesse saadetud saadikute tegemisi Brüsseli ja Strassburgi saalides ja kabinettides – kas nad esindavad ikka oma igapäevastes tegemistes, koostöölepetes ja seadusloomes meie poolt üles seatud ja kandidaatide poolt ülekinnitatud põhimõtetest?
Itaalia vabadusvõitleja Matteo Salvini on kutsunud tänast rahvasteliikumist Euroopa säilitamise eest “Euroopa renessanssiks”. EKRE valijad peavad säilitama optimistliku meele ja uskuma, et see renessanss on võimalik, isegi kui vastaliste meediumid sisendavad meisse lootusetust, et “soroslased” on niikuinii kõik ära ostnud ja lõplik võit on “Uue maailmakorra” ning selle alamprojekti “Euraafrika” ehitajatel.