31.12.2018
Üle tarade hüppav migratsioon ei too maailmas kellelegi kasu.
Alljärgnevas arvamusloos jagab Kaspar Arro on nägemust sellest, mida tähendab heaoluühiskonnale massiimmigratsiooni küüsi langemine.
“Töötavate inimeste elujärg suhtelisel skaalal kipub halvenema kogu arenenud maailmas, sellel ajal kui kapitaliomanike varandus kasvab ennenägematutel kiirustel. See kurb trend toimib paraku kogu maailmas, mis on üle võtnud neoliberaalse ideoloogia (milline lühikokkuvõttena on varanduse liigutamine töö tegijatelt kapitali omavate inimeste kätte ehk maakeeli: “rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks”). Me näeme reaktsiooni sellele poliitikale Prantsusmaal, kus kodanikkond avaldab vastupanu investeerimispankurist president Macroni reformidele.
Eesti töötegijad on neoliberaalse ideoloogia kogu raskust enda peal tunda saanud tunduvalt raskemalt ja pikaajalisemalt kui prantslased. Teiselt poolt on postsovetliku majanduse, mis tuleb sisuliselt august üles, ekstensiivne areng automaatselt parandanud ka Eesti töötegija olukorda. Ostuvõime Euroopas toodetud kaupade osas on selgelt paranenud niivõrd, kuidas majandusse on sisse voolanud värskeid eurosid. Seetõttu jääb teine trend, kus paraneva majanduse koore riisuvad endale nn. võitjad ehk isikud, kellel oli õnne ja nahaalsust 1990. aastatel “õigel ajal õiges kohas olla”, paljudel Eestis märkamata.
Siiski on kitsa ühiskonnakihi elujärje paranemine on olnud müstiline võrreldes 1980. aastatega, samal ajal kui tavaliste töötavate inimeste seas on senimaani populaarne võrrelda enda tänast elatustaset nõukogude aja lõpuga. Kõige pakilisem, mida Eesti vajab järgnevate valimistsüklite jooksul, oleks selge programm, kuidas tulla välja algelise arenguriigi mudelist, ja luua Eestisse Lääne-Euroopa riikide eeskujul heaoluühiskond. Ehk Eesti vajab tegelikult Lääne-Euroopa edumudeli kopeerimist, mitte neoliberaalseid eksperimente, mis on Eesti viimaste aastate jooksul küllaltki korralikku tupikusse viimas.
Mis puutuvad siia immigrandid, oleks nüüd paslik küsida? Et hakkame aga siis käised üles käärides siin Maarjamaal heaoluühiskonda ehitama ja ignoreerime Rändepakti ja muid taolisi algatusi immigratsiooni hõlbustamiseks Euroopasse? Eestis on tihti kõlanud arvamused nagu “nad ei tule niikuinii siia”, “külm ja pime Põhjamaa”, “las vanad koloniaalriigid kandku ise oma “karmat”, meid ei ohusta miski”. Arvatakse, nagu Eesti hulbiks mingis oma pähklikoores siin Läänemere kaldal ning üle-euroopalised protsessid läheks meist kauge kaarega mööda.
Tegelikult on asjade selline vaatamine väga vildakas. Eestil ei saa kuidagi hästi minna, kui Euroopal läheb halvasti. Jah, on võimalik et järgmise kümne aastaga mil Euroopasse jõuab ütleme näiteks 70-100 miljonit majanduspõgenikku, jõuab Eestini neist ehk vaid 10 000 – 20 000 (eeldusel, et EL aina karmistuvad migrantide jaotuskvoodid Ida-Euroopa riikide suhtes senisel eeskujul leplikuks jäävad).
Olgu, äkki talume 10 000 moslemit ära – võib-olla selline hulk moslemeid on ikka Eesti korrakaitsejõudude kontrolli all ega suuda meie kriminogeenset olukorda katastroofiliseks muuta ning võiksime loota, et Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem veab välja. Kuid kui samal ajal Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Rootsi vajuvad kaosesse ning nende sotsiaalsüsteemid varisevad täielikult kokku, on naiivne uskuda, et meie eraldiseisvana nende vaesuvate riikide kõrval suudaks ise rikastuda ja vaikselt heaoluühiskonda ehitada. Pigem tabab Euroopa üldine vaesumine kõige esimesena ja kõige valusamini vaeseid Ida-Euroopa (ekspordist sõltuvaid) riike nagu meie.
Teiseks, olukorras kus migrantide survel lammutatakse heaoluühiskonda kõikvõimalike kärpeprogrammide näol ja Lääne-Euroopas tutvustatakse juba Ladina-Ameerika ühiskonda sobivaid sotsiaalseid ideid (nt. Macron Prantsusmaal), on selge, et ka Eesti uusrikkad võtavad võimalusest kinni ja pasundavad, et “heaoluriik on läbi kukkunud, see oligi maapealne utoopia!” Peame tunnistama, et sellised arvamused on Eestis päris laialt levinud,.
Väidetakse, et immigrantide sissetoomises on süüdi “heaoluriik” nähtusena, aga mitte konkreetsed ideoloogiliselt kallutatud poliitikud, kes tänapäeval end pigem “liberaalideks” armastavad tembeldada. Tuleb meeles pidada, et heaoluriik ehitati kunagi Rootsi, Saksa ja Prantsusmaa oma kodanikele ja see polnud iial disainitud mahutama endasse kogu Aafrika häda ja viletsust – küll oli see disainitud “olema majakaks” arengumaadele, et nood võtaksid eeskuju
ning ehitaks Rootsile sarnaselt oma ühiskonnad samuti üles võrdsusele ja majanduslikule heaolule. See lootus arengumaades pole täitunud ning samad liberaalid, kes multinatsionaalsete korporatsioonide tegevust õigustades on seniste koloniaalriikide ühiskonnad kreeni vedanud, tahavad nüüd Lääne-Euroopas heaoluühiskonda lammutada.
Massiimmigratsioon pole heaoluriigi paratamatu kaasnähtus. Pigem vastupidi – heaoluriik ja massiimmigratsiooni võimaldamine on teineteist välistavad nähtused. Heaoluriik pole utoopia, kuid see saab toimida ainult tingimustes, kus kõik ühiskonna liikmed on sarnase kultuurilise taustaga, vähemalt mõõdukalt haritud ning valmis kõvasti töötama.
Heaoluriik pole algselt tähendanud süsteemi, kus töötud vegeteeriksid elu lõpuni kõrgetel sotsiaaltoetustel. Heaoluühiskonna kontseptsioon on algselt olnud pakkuda kapitalivaestele töötavatele inimestele turvavõrku majandussurutiste ajal ja kindlust, et ausalt tööd tegev inimene ei peaks surema vaesuses ja unustuses. Tänu sellisele turvavõrgule on Euroopast kadunud “töölisklass” selle sõna halvaendelises tähenduses – viletsad, näljased ja tigedad.
Praktiliselt terve Lääne-Euroopa kodanikkond on olnud liberaalse USA mõistes keskklass – enesega hakkama saavad perekonnad, hoolimata leivateenimiseks tehtava töö iseloomust. Lumpen, nagu me näeme USAs, pole iseloomustanud Lääne-Euroopa riike. Kuritegevus Lääne-Euroopas oli enne esimesi migratsioonilaineid kahanenud olematuse piirile.
Saavutatud idülli on juba täna Lääne-Euroopas lõhkumas immigrandid – just nimelt immigrandid veavad plahvatuslikku kuritegevuse kasvu, nemad on peamiseks koormaks sotsiaalsüsteemile ja veavad alla Euroopa tööliste enestele kunagi kätte võideldud sotsiaalset võrdsust ja töötingimusi. 1980. aastateks Lääne-Euroopas saavutatud harmoonia on igast küljest pragunemas.
Tänaseks tuleb juba tõdeda, et koos pidevalt voogava massiimmigratsiooniga me heaoluriiki ehitada ei suuda – töötavad inimesed ei suuda enam mingist hetkest mittetöötavate inimeste massile inimväärset elu tagada ja süsteem vajub kaosesse. Eriti olukorras, kus rõhuv enamus uusimmigrantidest ei oska ega soovigi tootvat tööd teha. Me peame järeldama, et uusimmigrantidega me heaoluühiskonda ehitada ei suudagi ning kui uusimmigrantide raskus lõhub senised Lääne-Euroopa heaolusüsteemid, siis väikeses perifeeriariigis nagu Eesti ei hakka seda keegi omapäi ehitama.
Immigratsiooni tõkestamine on küsimus, mis määrab kogu Euroopa heaolu saatuse. Ja Eesti saatus ei ripu Euroopa omast eraldi – vastupidi, me oleme seotud Saksamaa ja Rootsi hea käekäiguga. Kui Saksamaa vajub rahulolematusse, linnalahingutesse äärmuslaste vahel ja majanduslikku langusesse, siis pole lõpuks kaalul enam ainult heaoluühiskonna ehitamise perspektiiv Eestis. Küsimuse alla satub lausa Eesti võimalus jääda Euroopa kultuuriruumi.
Esmane oht on muidugi Euroopa kultuuriruumi enese muutus – on tuntud palju muret, et islamiusk ja sellega seoses ka uus kultuur võtavad Lääne-Euroopa üle. Kuid tõenäoliselt pole see ülevõtmine lineaarne protsess, enne tekib kokkupõrkepunkt vana kultuuri säilitada püüdjatega. Meedia loodud pealispildist hoolimata tundub, et ka lihtne sakslane ega prantslane ei taha islamistlike väärtuste domineerimist oma riikides. Suure tõenäosusega tähendab olukorra edasine eskaleerumine (ehk massimmigratsiooni jätkumine) kodusõjalist olukorda Lääne-Euroopa riikides, praegused ekstsessid on vaid eelmänguks.
Kuid kui Euroopa on nõrk ja vaevleb sisemiste vastuolude käes, siis kasvab oluliselt tõenäosus, et olukorda kasutab edukalt ära meie vana tuttav idanaaber. Kui rohelised mehikesed siin tegutsema hakkavad, siis kas hetkel sisekaemuslik USA tuleks meile relvadega appi? Või oleks geograafiliselt ja mentaalselt nii kaugel riigil mõistlikum teha Venemaa valitsejaga mingi diil?
Meie saatus oli ja on läbi sajandite pikas perspektiivis ikka seotud Saksamaaga (Euroopaga). Nõrk Saksamaa tähendab pigem ohtu, et meid rebitakse Euroopa ruumist lahti, tugev Saksamaa aga ohjeldab Venemaad. Seega massiimmigratsiooni poolt tekitatav ohuolukord ei tähenda mitte ainult sellist potentsiaalset ohtu, et islamistid hakkavad enda väärtusi meile läbi Saksamaa kontrollimise peale suruma. Veel tõenäolisem stsenaarium on, et vastuoludes nõrgestatud Lääne-Euroopa ei suuda ja taha tegeleda Balti mere idakalda spetsiifilise problemaatikaga.
Siit, julgeolekumurest, tõusetub ka järgmine Rändepakti realistlik ohustsenaarium – Venemaa ja Ukraina majanduspagulased. PPA avalikustas hiljuti andmed, millest selgub et käesoleva aasta jooksul on riiki tulnud juba ligi 20 000 peamiselt Ukraina võõrtöötajat.
Kahtlemata on fakt, et Rändepaktis kokkulepitu rakendamine lihtsustab ukraina tööliste Eestisse tulekut veelgi. Mida see tähendab? Esimesena tähendab see seda, et Eestis väheneb palgasurve ja tööandjatel kaob ära põhjus edasisteks palgakõrgendusteks ning töökeskkonna parendamiseks. Teiseks, vahetatakse välja kõrgemat palka sooviv eestlane ukrainlase vastu, mis toob kaasa tööpuuduse suurenemise Eesti kodanike seas. Arv 20 000 ühe aastaga pole väike number – see on jämedalt võttes umbes 3% Eesti tööjõust.
Isegi, kui me eeldaksime, et tööjõu sissevoolamise maht tulevikus ei kasva, vaid jääb samaks, siis kümne aastaga on kolmandik meie tööjõust uusimmigrandid. Ligi 50 miljoni elanikuga Ukraina suudab napilt üle miljonilist Eestit varustada odava tööjõuga veel kaua ja massiliselt. Seega lükkab juba alanud ukraina päritolu võõrtööliste massiline sisseränne Eesti heaoluühiskonna ehitamist veel teadmata ajaks edasi ehk teisisõnu – Eesti kodanike heaolu ei saagi lähitulevikus paranema.
Kuid avatud piirid lisavad meile veel ühe potentsiaalse sisserände allika – Venemaa. Tuletagem meelde, et Venemaa on ilma vaidlusteta Rändeleppega ühinenud. Me võime väita, et tänapäeval on Venemaa majanduslikult sama heal tasemel kui Eesti ja põhjusi massiliseks tööjõu sissevooluks pole. Kuid nagu me teame ajaloost – Venemaa on ettearvamatu.
Suur kriis võib seal areneda väga kiiresti ja sellisel juhul ei saa me Rändeleppega liitununa vene pagulasi kuidagi oma piiri taga kinni hoida. Ning loomulikult, peale surve Eesti tööjõuturule kätkeb Rändelepingu kohaldamine idatöölistele ka
julgeolekuohtu – venelaste ja isegi suure osa ukrainlaste lojaalsus Eestile võimalikus vastasseisus Kremlile on küsitav. Kuid suurest venelaste (ja venemeelsete ukrainlaste) kontingendist tulenev otsene julgeolekuoht on liiga enesestmõistetav teema, et sellel siin pikemalt peatuda.
Kokkuvõtteks, Rändelepe kujutab endast Eesti töötavale inimesele, peamisele eesti valijate kihile, mitmeid ohtusid ja on selge, et avatud piiride raamides ei tule Eestis heaoluühiskonna ehitamisest mitte midagi välja. Esiteks, pidev migrantide pealevool jääbki palkasid madalal hoidma. Teiseks, suurendab massiimmigratsioon koormust sotsiaalhoolekandesüsteemile. Kolmandaks, surve all olevad migrandist töötajad nõustuvad enamasti ka mittestandartsete töötingimustega, mistõttu hakkavad halvenema töökeskkond ja -kultuur. Neljandaks, toob massiimmigratsioon endaga kaasa mitmeid julgeolekuohte – nii kaudseid (läbi Euroopa mõjuvaid) ja otseseid (koheselt Eestis tuntavaid).
Massiimmigratsioon kasulik peamiselt vaid neile suurettevõtetele, kes sõltuvad vähese kvalifikatsiooniga madalapalgalistest töötajatest. Kõikidele muudele elanikkonnakihtidele on massiimmigratsioon vaid probleemide allikaks. Seega – töötav inimene, kes soovib saada ka edaspidi palkade tõusmist ja sotsiaalsete garantiide laienemist (mitte kitsenemist), peaks seisma aktiivselt vastu Marrakeshis sõlmitavale Rändepaktile ja nõudma Eesti väljaastumist leppest.
Eestis on paraku täna vaid üks tõsiseltvõetav erakond, kes seisab kompromissitult massiimmigratsiooni vastu. Töötavate inimeste valikud ei ole seega paraku eriti laiad. Sest ükskõik, mis teised erakonnad ka oma valijatele ei lubaks, nullib nende poolt toetatav tulevane massiimmigratsioon varem või hiljem kõik täna antud lubadused. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tänane pakett töötava inimese jaoks allub küll kriitikale, kuid paraku on töötava inimese jaoks järgnevate aastate kõige pakilisem prioriteet piiride sulgemine massiimmigratsioonile.
Tänase seisuga peab tõdema, et ainult EKRE lubab töötavaid lahendusi massiimmigratsiooni ohjeldamiseks. Ainult EKRE poolt kontrollitud valitsus suudaks ja julgeks survestada teisi Euroopa Liidu riike ja riikideüleseid institutsioone valesid otsuseid mitte vastu võtmast ning oleks suuteline ja tahteline liituma õigete koalitsioonide ning huvigruppidega Euroopa Liidu sees.
Samal ajal näiteks nime poolest töörahva eest seisma pidava Sotsiaaldemokraatliku Erakonna järgmises valimisprogrammis lubatakse „maksurahu“ ehk siis töötava inimese kasuks toimivate maksureformide pakett peatatakse. Samal ajal seisab SDE kindlalt massiimmigratsiooni eest. Seega, töötav inimene ei saa enam teha harjumuspäraseid valikuid. Muutunud olukorras tuleb valimiste eel hinnata senised valikud ümber. Kas kunagi Eesti töötavate inimeste eest seista lubanud SDE ja Keskerakond seisavad enam tegelikkuses lihtsa inimese eest, kelle unistuseks on Eesti jõudmine mentaalselt, majanduslikult ja sotsiaalselt Põhjamaade sekka?
Teiste erakondade esindajad on aga niikuinii alati rääkinud ettevõtjate nimel, lubanud kogu aeg püksirihma pingutamist ja kärpeid tavaliste töötajate heaolu arvelt. Seega ei huvita neid massiimmigratsioonile vastuseismine, kuna püksirihma pingutamise kogu raskus langeb ju niikuinii lihtsa eestlase õlule. Ruumi tegema peavad majanduspõgenikele ja „kliimapõgenikele“ ikka lihtsad eesti palgatöölised – olgu nende töö sisu kas „valgekraeline“ või „sinikraeline“.
Väidetakse, et see olla meie moraalne kohustus kogu maailma hädalisi omaenda kodus aidata, ennast siin ise koomale tõmmata ja loobuda helesinisest unistustest heaoluriigile. Lihtsalt eeskuju, teadmiste ja finantsiga arengumaade toetamine polevat tänapäeval enam piisav – me pidavat nüüd ise ehitama kogu maailma vaestele kodud Euroopasse, kaasaarvatud Eestisse, väidavad Ränderaamistiku tulised toetajad. Kas ikka on nii?