27.09.2020
Ungari võtab migrantide tõrjet tõsiselt.
Migratsiooni teema on taas Euroopa Liidu liidrite vahelistel läbirääkimistel laua peal. Marrakeši rändepakti taga olevad fanaatikud on pistnud põlema suure põgenikelaagri Kreekas ja proovivad sellest tulenevat humanitaarkriisi ära kasutada pakti rakendusaktide läbisurumiseks.
Kuid migratsioonifanaatikud põrkavad vastu ootamatult tihedale vastupanule. Kesk-Euroopa riigid seisavad aina otsustavamalt vastu järjekordsetele rünnakulainetele Euroopa tsivilisatsiooni vastu.
Vastupanu tiheneb aga ka Lääne-Euroopa ühiskondades endis – aina enamatele lääneeurooplastele on hakanud selgeks saama, et massiimmigratsioonil, nende elatustaseme langusel ning vabaduste järk-järgulisel kadumisel on tihe omavaheline seos. Kahtlemata mõjutab arusaamist ka praegu Ameerika Ühendriikides vallandunud rassismilaine sealsete euroopa päritolu inimeste vastu – teadlikult või alateadlikult saadakse aru, et sarnane stsenaarium on ka Euroopas vältimatu, kui rahvastikutasakaal lõplikult paigast läheb.
Euroopa Liit tuli neil päevil välja uue Rändepakti algatusega. Selle toon on varasemalt käsutamise ja ähvardamise stiililt pehmenenud senisest enam kompromissidele suunatuks. Kui enne nõuti kõikidelt riikidelt immigrantide enda territooriumile majutamist, ähvardades tõrksaid karmilt karistada, siis praegu tundub selline käre nõue päevakorrast maha võetud olevat. Selle asemel antakse riikidele, kes ei taha enda territooriumil majutada immigrante, võimalus solidaarsust näidata, tasudes pagulasstaatusele mittekvalifitseeruvate immigrantide tagasisaatmise kulud.
Kahtlemata on see kompromissiettepanek suur samm edasi Euroopa Liidu keskvõimu poolt ja kui tahta olla positiivselt meelestatud, siis võib siin taga näha ka uue Euroopa Komisjoni koosseisu mõnevõrra konstruktiivsemat meelelaadi võrreldes eelnenutega. Kuid tundub, et kurat võib olla praeguse ettepaneku taga siiski peidus detailides.
Visegradi riikide juhid on oma kahtlusi juba avaldanud. “Nad püüavad migratsiooni hallata, aga mitte migrante peatada. Ungari positsioon on migrandid peatada. Need on kaks eri asja,” selgitas Ungari peaminister Viktor Orbán.
Selle asemel pakkus Ungari justiitsminister Judit Varga välja lahenduse, et Euroopa Liit ei peaks importima probleeme Euroopa pinnale, vaid selle asemel võiks luua immigrantide koondamiskohad väljapoole Euroopat.
Tšehhi peaminister Andrej Babiš toob välja edasiarendusena Ungari ettepanekule, et Visegradi riigid ootaksid EL-ilt selget poliitikat, mille järele kujundataks välja selgem strateegia suheldes Vahemere lõunakalda riikidega nagu Süüria või Liibüa. Samuti ütleb Babiš, et “vaja on strateegiat, mille kohaselt potentsiaalsed migrandid püsiksid ja jääksid elama oma riikidesse – Euroopa peab selle heaks tegema oma maksimumi”.
Poola pool on jäänud uue plaani terava kritiseerimisega ettevaatlikuks, mõistes küll, et Visegradi riikide pakkumistele on vastu tuldud vaid osaliselt. Küsimus kriisisituatsioonides potentsiaalselt tagasisaadetavate immigrantide (ajutise) paigutamisega on näiteks jäänud halli alasse.
Visegradi riikide juhtide sõnavõttudest jääb kõlama sõnum, et Euroopa vajab migrantide peatamist juba piiridel. Nende lubamine Euroopa linnades vabakäigule ergutab aina uusi ja uusi migrandiparvesid õnne otsima.
Ka Eesti välisminister Urmas Reinsalu on lubanud, et Eesti on seisnud ja seisab ka edaspidi selle eest, et liikmesriikidel säilub õigus kujundada ise oma migratsioonipoliitikat. Loodetavasti jätkub nii temal kui ka valitsusel tervikuna julgust seista senisest kindlaminigi migratsiooni ja rändepakti küsimustes õlg-õla kõrval Visegradi riikidega.
EKRE kui erakond on poliitiliselt selgelt avaldanud vastuseisu igasugusele ebaseadusliku migratsiooni mahitamisele, soodustamisele kui ka selle teema osas silma kinni pigistamisele. Võiks ka sedastada, et suures plaanis on just see EKRE suurim missioon, milleks üldse praegusesse valitsusse kuulutakse ja partneritega teistes küsimustes kompromissidele minnakse. Loodetavasti just EKRE ministrid on need, kes koos Isamaa patriootilisemate poliitikutega dikteerivad tooni Eesti valitsuse agenda kujundamises Euroopa Liidu uue rändepoliitika osas.
Eesti võiks omada Euroopa Liidu rändepoliitikas mõndasid kindlaid põhimõtteid, mille osas järele ei anta ja mida lolli järjekindlusega kõikidel selleteemalistel arutlustel hakatakse lauale tooma.
Esiteks, Eesti võiks jääda kindlalt vastu seisma migrantide jaotamise kohustuslikuks tegemisele mistahes skeemiga. Samuti ei tohiks Eesti vastu võtta ühtegi läbikontrollimata taustaga migranti, jäädes kindlaks seisukohale, et mugavuspagulastel väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse asja ei ole. Ehk teisisõnu – Eesti kvoot on null.
Teiseks, Eesti peaks nõudma järjekindlalt reaalse Euroopa Liidu piirikontrolli kehtestamist, avastatud põgenike kohest tagasisuunamist nii merel kui ka maal, piiri ületanud migrantide vahistamist ja paigutamist range korraga valvatud laagritesse. Tuleb nõuda ka kriminaalsüüdistuste esitamist sissetungijatele, kellede puhul tuvastatakse, et nad ei oma õigust pagulase staatusele ja Euroopa Liidu piir on ületatud pahauskselt.
Eesti peab olema ka valmis panustama tugeva Euroopa Liidu piirivalve loomiseks nii raha, oskusteabe, tehnika kui ka personaliga.
Kolmandaks, Eesti peab seisma hea selle eest, et kujundataks välja selged strateegiad suhtlemaks immigratsiooni lähteriikidega kui ka naaberriikidega, saatmaks tagasi ebaseaduslikud migrandid ning et saaks garanteeritud väljaselgitamata päritolu migrantide hoidmine pigem Vahemere lõunakalda riikide laagrites, kui Euroopa pinnal.
Eesti seisukoht peab olema karm – ebaseaduslikele immigrantidele tuleb anda sõnum, et nende tegevusel on tagajärjed. Pahatahtlikud majandusmigrandid riskivad nii kriminaalsüüdistuse kui ka majandusliku hävinguga. Migrantide tagasisaatmine peab olema kiire ja karm ning samas tuleb ette näha kriminaalkaristused migrantide tagasisaatmise takistamise eest – nii ametnikele, kes tahtlikult venitavad protsessiga kui ka isehakanud aktivistidele, kes häirivad lennuliiklust kurjategijaid kaitstes.
See aga tähendab ka suurte rahaliste väljaminekutega arvestamist ja Eesti peab selleks valmis olema. Kui me investeerime täna kümneid miljoneid oma raha Euroopa Liidu piiride kindlustamiseks ja Aafrika stabiliseerimiseks, siis väldime me sellega Euroopa täielikku lagunemist ja miljardite kaotamist tulevikus, juhul kui Euroopa vajuks kaosesse.
Sellega me väldime oma tütarde vägistamist metsainimeste poolt ning säästame meie poegade elud, mis muidu võetaks kriminaalsete gängide ja Allahi sõdalaste poolt. Sellega me väldime ka BLM-i stiilis musta rassismi ja valgenahaliste inimeste vaenamise kandumist Euroopasse, kaasaarvatud Eestisse. Sellega hoiame me ära Islamikalifaadi tekke Lääne-Euroopasse.
Kui me tahame nautida meie oma Euroopa kultuuri, viibida igapäevaselt tsiviliseeritud inimeste keskkonnas, tunda ennast tänavatel turvaliselt, kaitsta oma sissetulekuid ja väärikat töökultuuri, kui me tahame säilitada Euroopa Liidu sisest vaba tööjõurännet ja turismi, peame massiimmigratsioonile väljastpoolt Euroopat ütlema kindla EI!”
Kaspar Arro
