12.08.2021
Urmas Espenberg
Endine Riigikogu liige ja varasem Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunik, praegu Tallinna linnavolikogusse kuuluv Urmas Espenberg kirjutas oma kümnenda raamatu pealkirjaga “Taassünd”, mille peateema on 2015-2019 aastate rändekriis.
See mahukas rahvuslik-konservatiivne parlamendiromaan ilmub 20. augustiks ning käsitleb autori nägemust sündmustest, mis hargnesid sel ajaperioodil Toompealt vaadatuna Eesti sisepoliitilise melu saatel. Kuigi paljud tegelased ja olukorrad on äratuntavad, pole tegu dokumentaaljutustusega, vaid tõsielul põhineva fiktsiooniga, kus autor on jätnud endale hulganisti tõlgendamisruumi, kuid kasutanud samal ajal ka näiteks Riigikogu stenogramme.
Uued Uudised avaldab katkendi sellest romaanist.
Urmas Espenberg „Taassünd“ – lugu viimasest katsest päästa iseseisvat Eesti rahvusriiki.
Kui Victor ükskord Eesti Vabariigi parlamenti jõudis, olid istungid juba alanud. Tõsi, need uue koosseisu rahvaesindajate esimesed istumised polnud kestnud eriti kaua, kõige rohkem nädala jagu. Istungid ise olid alguses samuti lühikesed, enamasti paariminutilised ja peamiselt organisatoorset laadi. Alles said signaalid kutsuda saadikuid saali, kui juba olid nad fraktsioonis tagasi ja siis kõlas kutsung uuesti.
Saadikutel oma kabinette veel polnud, nii koguneti ikka ja jälle fraktsiooni tuppa ühiselt istuma ja seltsis sumisema. Hakatuseks oli nii julgemgi.
Loodi usinasti parlamendi sõprusrühmi ning kõikvõimalikke toetusgruppe, mis hiljem, nagu elu näitas, poliitikas erilist tähtsust ei omanud. Pigem olid need rühmakesed nagu puuviljadražeed või india arstirohutabletid – erksalt värvikad, kuid organismi tervisliku toitumise seisukohalt täiesti mõttetud.
Samuti moodustati alalisi ja erikomisjone. Need olid märksa olulisemad, kuna seal menetleti kõik eelnõud suures saalis lugemiste tarvis. Komisjonides said saadikud toetada neile sobivaid eelnõusid või pidurdada ebasobivaid seadusakte.
Komisjonide esimeeste ning aseesimeeste valimine omas seetõttu samuti olulist kaalu. Lisaks andis see juurde staatust ja hüvesid. Need positsioonid tagasid palgalisa ning mõistagi auto parkimiskoha lossi sisehoovis. Antud asjaolu pakkus seetõttu lisaks mõningasele poliitilisele tähtsusele ja meedia huvile olmelistki mõõdet ja kõdistas egotrippi.
Kuna aga Victor polnud rahvasaadik, vaid lihtne fraktsiooni ametnik, polnud temal sellest kõigest tegelikult sooja ega külma. Tööd aga paistis koos uute asjade õppimisega ees ootavat omajagu. Ometi ei saanud Victor veel siiski päris hästi aru, milliseks kujunevad tema konkreetsed tööülesanded. Mida ootavad temalt kaaslased ja erakonna juhid? Vaid üks oli selge – kõikide ühine peaeesmärk oli luua tegus parlamendifraktsioon ning laiemalt võetuna tagada erakonna juhtimine hea valimistulemuseni. Ehk isegi pääs valitsusse? Aga need uued võimalused terendasid ees alles nelja aasta pärast ja seniks tuli kõvasti pingutada.
Veel eile oli Victor kohustustest ja käskudest prii, vaba mees, kes käis Toompeal jalutades lihtsalt ringi.
Viimastel aastatel oli ta sattunud Toompea künkale haruharva. Oluliselt rohkem liikus Victor Toompeal ringi koolipõlves. Ta mäletas, et tema mõlemad vanemad töötasid siin künkal mingis tähtsas riiklikus projekteerimisasutuses. Too paiknes Toomkiriku taga ühes tupiktänavas.
Hiljem käis ta Tallinna kõrgeimal nõlval meeleavaldustel laulva revolutsiooni ajal või siis, kui oli vaja Toompead mõnele väliskülalisele näidata. Viimased kord või paar juhtus see eelmisel aastal, kui protestiti ebaõiglase Eesti-Vene piirilepingu ja teine kord kooseluseaduse vastu.
Vaid mõni aeg tagasi oli ta tavaline pealtvaataja, kõrvalseisja, kes seiras Riigikogu hoonet möödaminnes eemalseisja ükskõikse pilguga, teadmata vähimatki sellest, mis nende müüride vahel tegelikult toimub. Täna aga istus ta juba hoones sees ja oli majas toimuvate asjadega seotud. Elus on ootamatuid pöördeid siiski päris palju, imestas Victor endamisi.
Riigikogu koosseis jagunes erakondade järgi fraktsioonideks. Fraktsioonid oli parlamendi südamekesed. Nagu verd laiali pumpavad vatsakesed, parlamendi kesksed moodustised. Neid sai luua alates viiest inimesest. Tema erakonnakaaslasi oli seitse ja sellest piisas, et päris oma ametlik rakuke teha.
Rahvusliku Taassünni erakonna fraktsiooni personali polnud lõplikult veel leitud. Peale Victori seda õieti polnudki, saadikud aga ootasid pikisilmi oma isiklikke kabinette. Nii nad siis istusidki hommikuti kõik kenasti kobaras koos fraktsiooni kahes väikses ruumis ja aina vestlesid. Algus paistis olevat põnev.
Teine põhjus seltskonna kogunemiseks peitus ilmselt Riigkogu kantselei poolt kingitud uues espressomasinas, mis võimaldas teha suhteliselt head kohvi.
Rahvusliku Taassünni Erakonna (edaspidi RTE, Taassünd või rahvuskonservatiivid) fraktsioon koosnes seitsmest liikmest, keda Victor ja teisedki vahel naljatamisi „seitsmeks vapraks“ kutsusid. Ja vaprust oli neil ka tegelikult tarvis, sest rahvuskonservatiive sõimati poliitilis-ideoloogilise peavoolu ning „süvariigi“ poolt küll natsideks, küll putinistideks, küll äärmuslasteks. Seda korrutas vahetpidamata valitseva võimukartelli kontrolli all olev, kuid ennast tüütuseni „sõltumatuks“ kuulutav peavoolumeedia.
Süvariigiks, nagu Victor oli kuulnud, peeti üldjuhul etableerunud ametnikkonda, eriteenistusi, korrumpeerunud poliitilist, majanduslikku, sõjalist ja vaimset eliiti, kelle toel süsteem püsis ja kes nautisid hüvesid, mida viimane pakkus. Toosama süsteem, mille vastu olid kunagi nii sõjakalt sõna võtnud kultuurimarksistid Adorno, Fromm ja Marcuse, polnud kuskile kadunud, vaid hoopis transformeerunud.
Oh seda üllatust, süsteem teenis nüüd juba paarkümmend aastat Euroopat valitseva punarohelise vasakliberaalse eliidi huve. Ekshipidest kapitalivihkajad, rahuliikujad ja võrdsuse ihkajad olid saanud isandateks ning vanad isandad pidid neile alluma kõikides nende veidrustes – või vähemasti koostööd tegema.
Nii valitsesidki uusvasaklased Läänemaailma üsnagi vahendeid valimata plaanides piirata sõnavabadust, kehtestada ideoloogilist diktatuuri ja avada piirid immigrantide massidele, et kahjulikke rahvusriike õõnestada ja lammutada.
Suurimale aastaid Eestit valitsenud ja valdavalt brüsselimeelsele Alaliste Reformide Erakonnale (edaspidi ARE ehk reformaatorid) langes saagiks rekordiline kolmkümmend mandaati. Neid oli juba pikemat aega süüdistatud e-hääletamise abil endale positiivse tulemuse tekitamises, aga kuna keegi seda senini tõestada polnud suutnud, lohises mõisa köis mugavuse ja innovaatilisuse ühisnimetaja all edasi. Aastast aastasse, valimistelt valimistele. Muidugi, ega seda tõestamise asja ja uurimist keegi väga põhjalikult ette võtta suutnudki, sest vastuseis oli väga suur ja kõik katsed probleem tõstatada summutati juba eos. Pigem avaldati imestust näiteks selle üle, et e-valimiste populaarsus oli väga suur vanadekodudes, eriti vanusegrupis kaheksakümmend viis pluss, ning paljusid painas küsimus, miks hävitati valimistulemuste failid kiiresti ja jäädavalt, ilma et neid oleks saanud hiljem vajadusel täpsustada või üle kontrollida.
Teisele kohale platseerus kahekümne seitsme mandaadiga Ülima Aususe Erakond (edaspidi ÜAE või tsentristid), kes tegi alati hea tulemuse, kuid istus juba pikka aega opositsiooni pingil. Enamasti süüdistuse tõttu, et neil oli olemas leping suurvene Putini parteiga. Nende valijaskonna tuumiku moodustasidki venekeelsed ja vene meediamaailmas elavad inimesed, kellega manipuleeriti Eesti riigi vastu. Partei juhttuumik koosnes küll eestlastest, kuid ilma häälteta venelastelt, keda Eestis ikka veel omajagu oli, ja miskipärast ikka juurde tuli, oleks see konstruktsioon kokku kukkunud. Nii oli erakonna pikaaegne juht, Suur Strateeg, võimu haaramiseks otsustanud, ja nii oli ka jäänud.
Suurt Strateegi olid just hiljaaegu tabanud saatuse löögid ja karmavõlad üsnagi karmide õnnetuste näol. Mehe tervis halvenes, kuid visa hing hoidis teda elus. Ta oli parteis endiselt mõjuvõimu ning teda toetasid olulised vene kogukonnast välja kasvanud uued liidrid nagu Marina Paum ja Ivan Reevert, lisaks veel paljud vanemad partei eestlastest tugisambad. Võim kuulus sellele erakonnale Tallinnas, Narvas, Maardus ja Loksal ehk kohtades, kus palju vene emakeelega riigikoguvalijaid.
Vaatamata kõigele sellele, tundusid nad Victori meelest märksa inimlikumad olevat kui arrogantsed ja ennasttäis alalised reformistid.
Edasi tulid Sotsid ehk uuspunased nagu neid rahva seas kutsuti, viieteistkümne kohaga. Lisaks veel vaid nime poolest üllas Aatepartei, kes oli aga juba ammu peavoolustunud, isamaalised aated kaude reetnud ning võimu altarile ohvriks toonud – kokku neljateistkümne mandaadiga.
Ning lõpuks tilluke, aga „hingelt suur“, umbes viitsadat inimest koondav pisike Vabameeste Ühendus oma kaheksa saadikukohaga. Räägiti, et viimane oli „süvariigi“ poolt ellu kutsutud projekt, mis pidi parempoolse rahvusliku tiiva killustama ning valijates segadust tekitama.
Rahvuslaste meelehärmiks see ka osaliselt õnnestus, sest tavaliselt äpardus nn süvariik harva. Olid seal ju taga nii Sorose hiigelrahad kui riigi parimad ajud. Samas olid selle erakonna tekkes tähtsal kohal ka mõnede AP-st lahkulöönud aateparteilase isiklikud võimuambitsioonid.
Victori esimene tööpäev Riigikogus algas pool kümme. Ta astus Eesti parlamendi Riigikogu uhkest ja raskesti käivast tammepuidust uksest sisse. All paiknesid politseivalve ja turvaväravad. Alguses anti talle ajutine pääse, aga hiljem juba kiibiga töötõend, mis avas kõik uksed ning muud tõkised.
Ta läbis turvaväravad ja siirdus nagisevast trepist üles. Vaevu suutis mees hoones orienteeruda ja oma fraktsiooni ukse üles leida. Uks oli lukust lahti, kuid sees kedagi polnud. Ta sai esimese töötajana omale töökoha ja laua valida. Victor võttis sambataguse varjulisema koha, samas nägi sealt hästi, kes parasjagu tuppa sisenes.
Fraktsiooni esimeheks sai nooremas keskeas energiline, hea välimusega, mõneti briti parlamendipoliitikut meenutav ja väga karismaatiline Kaspar Hallik. Fraktsiooni sekretär pidi tööle võetama alles nädala-paari jooksul. Tema lauake peaks jääma ilmselt ukse kõrvale, arutles Victor. Toa kolmas töökoht jäi samuti pisut varju, ruumi teise tugisamba taha. Vasakul paiknes väike kohvinurgake, akna all aga jalapuhkamiseks mõeldud pisike diivan.
Victor istus korraks diivanile ja lasi pilgul toas ringi käia. Kas ja kui palju võis siin olla muutunud võrreldes Esimese Wabariigi ajaga või nõukogude perioodiga? Mööbel, jah, see oli kindlasti vahetunud, kuid põrand, uksed ja aknad, need paistsid olevat kõik endised ehk lausa originaalid?
Uksed sulgusid väga halvasti, aknad samuti, lisaks lasid viimased läbi nii sooja kui külma. Parkettpõrand oli vana ja väsinud, suurte vuugivahedega ning sagedasest pesust paakunud, samas autentne ja väärikas. See tiib oli valminud 1922. aastal. Aknast paistis üks pisemat sorti siseõu, siis veel vastasmaja fassaad ning mingi väiksem lossitorn, mille nime Victor ei teadnud. Muutunud oli üsna palju, võimgi oli mitmeid kordi vahetunud ning hoonet ajaloo tõmbetuultes kõvasti parkinud, ent esimese Eesti riigi hõng oli siiski alles jäänud. Ja Victor tundis seda hõngu kõikide oma meeltega. Seda oli tunda nii ustest, seintest, akendest kui ka iidsest suurte vuugivahedega kriuksuvast parkettpõrandast, tolle kergelt mõrkjast, isegi pisut kirbest lõhnast, mis õhus hõljus. Nagu igast muust detailist siin hoones.
Kes küll töötasid selles toas esimese vabariigi ajal? Kas Põllumeeste Kogu inimesed või mõne muu erakonna tegelased „lehmakauplejad“? Ühte aga Victor teadis, vahetult enne neid, olid siin paiknenud sotsid. Mitte nõukogudeaegsed, neid oli kunagi terve maja täis, vaid uuspunased vasaklased, nn šampanjasotsialistid, uue „õnnemaailma“ ehitajad. Huvitav kas need, kes Eesti iseseisvast riigist toona ei hoolinud või nüüdki ei hooli, tundsid end siin toas hästi ja õiglaselt? Inimesel on ju hämmastav võime uskuda kõiki magusaid valesid. Ka neid, mida ta ise enda õigustuseks välja mõelnud on, seetõttu oli seda kõike raske hinnata. Uuspunane suutis kerge vaevaga kokku panna perekonna lammutamise, võõramaalaste massilise maaletoomise ja enda Eesti patrioodiks nimetamise. Ei vähimatki vastuolu! Ainult ühest ei saanud Victor aru: milleks oli sotsialistidele tarvis juurde veel tarbetut sõnakõlksu nimega „demokraatia“? Et teistel päid segi ajada? Ilmselt küll!
Victor pani tähele, et aeg-ajalt kiikaski uksest sisse mõni sots, kes uuris ega ta juhuslikult vales kohas pole? „Olete jah, täiesti vales kohas,“ ühmas Victor seepeale. Kuid Victori meelest jälgis ka vana ja väärikas esimese vabariigi aegne maja pingsalt Eesti riigi vaenlasi ning vajadusel mõjutas neid kuidagi pärssivalt ja negatiivselt.