12.12.2020
Euroopa Komisjonist tulevad käsulauad, mis suunavad EL-i plaanimajandusse. Pilt on illustratiivne.
Kirjanik Ats Miller paneb oma tänases loos kahtluse alla Eesti riigi hoolivuse ja sellel on suur iva sees – meil on omariiklusest suur osa ära haugatud ja asemele on tulnud neokolonialistlik provintsistaatus.
Oma riigi tahtmistest teavad kõige rohkem demokraatlikult valitud parlament ja selle baasil loodud valitsus. Kui aga keegi kusagil kaugel, impeeriumi keskuses, loeb kõigile 27 erinevale liikmesriigile ette ühesuguseid seadusi, kannatab selle all omariiklus ja selle kodanikkond.
Võidakse ju öelda, et me saame oma huvisid Brüsselis kaitsta, aga seal ju huvid põrkuvad, erinevat meelt on palju, suurte hääled on väiksematest üle ja lõpuks lahustuvad Eesti tahtmised kompromissides ning meile laekuvad direktiivid määravad ära isegi banaani kõveruse.
Vaid mõned viimastest nõudmistest: Brüssel tahab nn vihakõne kriminaliseerimist, mille poolt on vaid osa ühiskonnast, peamiselt need, kelle ideoloogiat ei loeta liberaalses Euroopas vaenulike hulka – oleks “euroopalikud väärtused” põlu all, kardaksid vasakpoolsed ja liberaalid vihakõneseadust nagu tuld.
Teine, veelgi räigem nõue kõlab Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku Kadri Simson suust: “Uuenev Euroopa eeldab oma liikmetelt kampaaniat abielu laiendamise poolt.” Ehk siis dikteerib “uuenev” (loe:vasakliberaalne) Euroopa meile ette, millised peavad olema ühe väikerahva väärtused.
Liberaalse ja föderaliseeruva Euroopa liidu destruktiivsest mõjust võiks pikalt rääkida, kasvõi migrantide pealesurumise kontekstis, aga hetkel on jutuks omariikluse efektiivsuse takerdumine. Kui riik peab kogu aeg väljaspoolt tulevate keeldude-käskude rägastikus sõrmega järge ajama, pole tal aega, võimalusi ega ruumi täielikult oma rahvale pühenduda – paljud otsused, mis aitaks oma maal kriisist välja tulla, lähevad Brüsseli tahtega vastuollu.
Paraku on ka riigiisad peale EKRE (ja mõne Isamaa) ministrite seda meelt, et esmalt on vaja täita Euroopa Komisjoni nõuded. See aga ei luba pühenduda rahva tegelikele soovidele ning nii tekibki mittehooliv riik. Direktiividega käsist-jalust seotud rahvusriik ei saa sageli omaenda inimestele abikätt ulatada. Kaugelt tulevaid käske jumaldaval riigil ei jätku enam hoolivust oma rahva jaoks.
Eurorahad tunduvad paljudele taevamannana, aga ka nende eest tuleb maksta, sealhulgas lojaalsusega eurodirektiividele. Masendav on nende kingitusrahade mõju eestlase ettevõtlikkusele – põllumehedki ütlevad, et kui vanasti tekkis talus probleem, kääriti käised üles ja hakati tööle, praegu aga minnakse tuppa arvuti taha projekti kirjutama.
Eurorahad on eestlastelt ettevõtlikkuse ja läbilöögivõime röövinud – ega ettevõtjad ilmaasjata kriisiaegadel käsi valitsuse poole siruta. Euroopa föderaliseerumine aga on Eesti poliitikutest sulasementaliteediga eurolojalistid kujundanud, kes enne igat liigutust peremehe poole kiikavad.
Euroopa Liit pole iseenesest sugugi halb nähtus, kui see oleks võrdsete peremeeste nõukoda ja kokkulepete koht. Paraku eelistatakse seal üha enam kõiki probleeme lahendada võimu koondamisega keskusesse ja loodava föderaalimpeeriumi valitsemist kohustuslike käskudega, mis jätab kohapeale üha vähem võimu oma probleeme oma äranägemist mööda lahendada, muutes ka valitsejad peremeeste asemel sulasteks. Impeeriumid võivad pikalt kesta, aga nad lagunevad alati.
Lisaks on praegu just Euroopa suunalt imporditud sedavõrd palju “uusväärtusi”, et need on traditsioonilist ühiskonda lammutades rahva põhjalikult lõhestanud ja tülli ajanud. Praegu on ainus reaalne pääsevõimalus hoida seda, mis on hoidmist väärt.