15.02.2018
Ajakiri Mitmekeelne Haridus
Kirjanik Ernest Hemingwayle omistatakse lause, mille kohaselt olevat igas maailma sadamas vähemalt üks eestlane. Nõukaajal oli käibel nali: jah, nii see on, ka Tallinna Uussadamas olevat üks eestlane.
Täpselt sama tunne tuleb, kui lugeda uudist: “Keeleinspektsioon kontrollis eelmisel nädalal Tallinnas Haabersti linnaosas Maxima kaupluse töötajate keeleoskust, 17 kontrollitud töötajast oskas nõutaval tasemel eesti keelt vaid üks inimene.”
Maxima poed ongi tuntud sellepoolest, et neisse sattudes leiad ennast ühtäkki venekeelsest keskkonnast, kus kõlab peamiselt vene keel, kuskilt kostab Vene muusika ja kliendidki tunduvad idapoolse taustaga olevat. Ei riigikeelt, ei Eesti riiki, ei eestlaslikku suhtumist…
Huvitaval kombel eraldas Eesti riik uueks õppeperioodiks senisest kolm korda rohkem raha, et õpetada eesti keelt venelastest mitmeid kordi võõramast kultuuriruumist tulevatele pagulastele, kuigi kogu muukeelse elanikkonna senine integreerimisprotsess lausa karjub läbikukkumise keeles näkku. Kas tõesti ei võeta kohe millestki õppust ja loodetakse, et neeger on parem keeleõppija kui Aleksander Matrossovi järglane?
Praegune vasakpoolne valitsus annab üha enam eesti keele positsioone käest, vene keel voolab tagasi avalikku ruumi. Ilmselt on tegu üldise eestluse lahjendamise ja kaotamise kava ühe osaga, kus vene keel pole ainus ohutegur, kanda kinnitab ka inglise keel.
Eesti keelt saab tugevana ja üldse alles hoida vaid ühel moel — sellel peab olema riigikeele ülimuslikkus sellel väikesel Läänemere-äärsel maalapil, sest see on ainus koht, kus seda keelt veel rääkida saab. Isegi keelte võrdsus on eesti keelele juba ebavõrdsus, sest seda räägib vaid miljon inimest, samas kui teised keeled on kümnete ja sadade miljonite emakeeled.
EKRE programmis on kirjas, et meie eesmärgiks on iseseisva Eesti Vabariigi püsimajäämine ja areng rahvusriigina, eesti keele ja kultuuri kestmajäämiseks vajaliku elukeskkonna loomine, kusjuures senisest enam tuleb asetada rõhku isamaalisele kasvatusele ning Eesti pürgimuste, eesti kultuuri, traditsioonide ja ajaloo õpetamisele.
“Eesti riiklikus haridussüsteemi poolt antav haridus on alates lasteaedadest eestikeelne. Toetame eestikeelse hariduse andmist ka teistes riikides elavatele eestlastele. Tugevdame eesti keele kui riigikeele staatust. Välistame isikute, kes ei valda riigikeelt, kandideerimise Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Tõhustame keeleinspektsiooni tegevust ja meetmeid keeleseaduse rikkumiste korral,” seisab programmis. Just sellist poliitikat peab ajama iga Eesti valitsus!