Lõpuks ometi! Suurbritannia peaminister Keir Starmer teatas täna hommikul 10 Downing Streeti ees, et astub Tööpartei juhi ja peaministri ametist tagasi. Mees, kes 2024. aastal lubas “muutust” ja “lootust”, tunnistas, et partei ei pea teda enam parimaks juhiks järgmisteks valimisteks.
Kahjurõõm on täna igati omal kohal. See läks täpselt nii, nagu terve mõistusega inimesed juba ammu ennustasid. Kaks aastat Tööpartei võimu ja riik on juba tüdinenud. Massiimmigratsioon jätkus, väikesed paadid sõitsid Kanali kaudu edasi nagu taksod, rohepoliitika tõstis energiahindu ning tavaline britt tundis, et tema maa ei kuulu enam talle ja hakkas autosid põletama. Lubadused olid suured, tegelikkus hullumeelne luupainaja. Starmeri “progressiivne projekt” on ametlikult läbi.
Veelgi rõõmsamaks teeb asja see, et tema tõenäoline mantlipärija on Andy Burnham. Põhja-Inglismaa lemmik, kes just võitis lisavalimised ja naasis parlamenti. Burnham räägib regionaalpoliitikast ja “õiglasest ühiskonnast”. Teisisõnu: uus nägu, vana vasakpoolne jura. Kas see midagi oluliselt muudab? Kahtleme.
See sündmus on korralik jalahoop kogu Euroopa vasakliberaalsele eliidile. Starmer astus taas lillaroosale rehale, millest EKRE on Eestis aastaid hoiatanud: avatud piirid, rahvusriigi nõrgestamine, rohelised utoopiad ja eliidi täielik eraldumine tavainimese muredest.
Nüüd hõõruvad käsi kindlasti Nigel Farage ja Reform UK. Konservatiivsed ja rahvuslikud jõud saavad tuult tiibadesse. See pole lihtsalt ühe poliitiku tagasiastumine – see on selge tõestus, et vasakliberaalne globaalne eksperiment ei tööta. Rahvas tahab tagasi oma riiki, oma piire ja oma tulevikku.
Head uudised Suurbritanniast jõudsid täna Eestisse. Jaanipäeva eel on veel nii mõndagi rõõmustavat, mida tühistada.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.06.2026