Hiljuti tuli uudis, et poissminister Erkki Keldo eestvedamisel on väljatöötamisel järjekordne repressiooniseadus, mille jõustumisel hakatakse samasoolisi ühiskonna eest kaitsma tšekaa karmuse ja gestaapo vahenditega – kes vaatab “praidi” viltuse pilguga, saab kumminuiaga ja rootsi kardinad.
Kas homodel läheb sellest kergemaks? Kui nad tahavad heteroühiskonnale senise kapisoleku eest kätte maksta, siis küll. Kui nad aga tahavad olukorda “mis võiks teil olla teiste armastuse vastu”, siis sorri, politseinuudi ja kohtukulli abiga te kellelegi armsamaks küll ei saa, pigem vastupidi.
LGBT on agressiivne rühmitus, aga tavageidelt tahaks küll teada – kas te tahate tõesti repressiivse süsteemi abiga “normaalseteks” saada? Sest kui te käite oma samasoolise sõbraga käsikäes ja taamal vahistab politsei “homofoobe”, siis see küll harmoonilise ühiskonnana ei tundu.
Kogu see aktsioon, kus ühel pool räägitakse armastusest ja teisalt selle kindlustamisest jõuvõtetega, tundub üdini vale. Heteroseksuaalsus ehk mehe ja naise suhe koos laste sünniga on läbi pika ajaloo inimkonda taastanud ja alles hoidnud, samas kui homoseksualism on elupuu kuivanud oks – ka mitte olles homofoob, saab aru sellest, kes peaks olema eelisseisus. Ja mitte kunagi ei tule olukorda, kus kõik inimesed suhtuvad homoseksualismi sümpaatiaga, paremal juhul saab saavutada ükskõiksuse. Eriti heteromehed ei hakka kunagi suhtuma täie sümpaatiaga samasooliste lähenemisviisidesse ja nende naisteeitusesse.
Homode massiline esiletõstmine toimub paratamatult traditsioonilise pere arvelt, see jutt, et kelleltki ei võeta midagi ära, on rumalus. Seda on näha Eesti Vabariigis, kus kärbete ja maksutõusudega lajatati ennekõike lastele ja peredele, sündimus kukub ja ühe rahva eksistents satub üha suurema kahtluse alla – ning homoagenda ja sooideoloogia õitsevad selle taustal.
Päris kindlasti toob geide selline jõuline kaitsmine hoopis vihkamise kasvu. Või pigem hoopis vastumeelsuse kasvu nende suhtes. Kas nad ise tahavad seda? Üksikud geid on julgenud välja öelda oma vastumeelsuse homoparaadide vastu, leides, et need on liiga agressiivsed, liiga pealesuruvad, liiga provotseerivad ja tekitavad pigem juurde neid, kes seda karnevali nähes eemalduvad.
Paraku pole see ainult geidega nii – läänelikus ühiskonnas püütakse põlisrahvaid ka migrante väevõimuga armastama panna, kuid inimesed, kes näevad sisserändajate poputamist, sageli kohalike arvelt, nendele kõige halva andestamist ja nende esileseadmist kõigi teiste ees, hakkavad neid hoopis vihkama, nood vihkavad riigi toel vastu ning kodusõda terendabki silmapiiril.
Seega pole taolised repressioonidele toetuvad seadused sugugi mõeldud salliva ja armastava ühiskonna loomiseks, vaid eesmärgiks ongi õhutada ühtesid rõhutatult kaitstes teiste viha nende vastu, ässitada nii kogu ühiskonna erinevad grupid üksteise vastu üles. Ja sealt on juba näha marksismi ebardlikku grimassi, kes loob revolutsioonilist situatsiooni, kus homod, naised ja migrandid on revolutsioonisõduriteks. Ja samas muidugi revolutsiooni ohvriteks, sest too pidavat oma lapsi sööma.
Erkki Keldo võttis sandarminuia vaenukõneseaduse arhitektilt Maris Laurilt üle. Küll peab neis ikka viha olema, et algatada vihakõneseadusi…
Uued Uudised