Just selline mõte tuli pähe, kui nägin Pärnu maanteel üle tee kõrguval plakatil kõrvuti Jüri Ratast ja Kaido Höövelsoni “õiglase riigi” eest võitlemas.
Ega meie lemmikud tunnista, et nad on peibutuspartideks osutumas – ei, nad lähevad ikka Riigikogusse parema elu eest võitlema, kuigi maadlusvõtete ja uisusammuga pole seal midagi teha, ja kutselised poliitikud näevad rahva iidoleid pigem oma populaarsusega neile teed võimu juurde sillutamas, mitte seadustes tuhnimas.
Meie lemmiksportlaste, -näitlejate ja -telenägude aeg poliitikas peaks justkui taandumas olema, sest pole nad Riigikogus sugugi nii lahedad kui telepurgis – mõnus saatejuht Tanel Talve liisis parlamenti pääsedes kohe endale uhke maasturi, et maale “valijatega kohtuma” sõita; Maire Aunaste hääletas ikka nii, et “Reisile sinuga” said minna kaks geimeest või Reisile Eestisse kakssada ja enamgi migranti, ja nii edasi. Isegi erinevatesse kohtadesse kümneid tuhandeid hääli kogunud “ilus mees Tarand” osutus hoopiski labaseks Kuklalasu- ja Provokatsiooni-Indrekuks.
Valijal tasuks tõesti mõelda sellele, et ega me saada Barutot Riigikogus matile ega Šmiguni suusarajale! Meie Krissu pakkus Eesti rahvale ülilahedaid minuteid teleka ees suusaülekannet jälgides ja meie Kaido viis Eesti Jaapanisse. Riigikogus ei loe nende senine elu enam miskit.
Nii Baruto kui Šmigun hakkavad seal lahkama eurodirektiivi järgi kokkuklopsitud energiaturu korrastamise seaduse muutmise seadust, Euroopa ühtse rahanduse reguleerimise muudatust mingis teises seaduses ja paljusid teisi selliseid tavainimese jaoks sürreaalseid asju. Ja nendes asjades on teie lemmikud ikka väga käpardid – mõned õpivad, teised tüdivad, kolmandad hingitsevad neli aastat lihtsalt ära.
Kaido Höövelsoni juurde naastes – tema leivaisa Keskerakonna programmis on vabadus elada erinevates peremudelites, vihakõne kriminaliseerimine, immigratsiooni turgutamine ja palju muud eestlusvaenulikku. Baruto ei saa Ratasega maadlema hakata, kui ta mõne sellise asjaga nõus pole – ei, ta hääletab kuku-nunnult nii migrantide tervitamise, venestamise kui kahemehepere poolt. Kuigi jah, tema teisel kodumaal Jaapanis on väga karm migratsioonipoliitika ja Kaido nimetamine Barutoks suur privileeg.
Nõukaajal tasus tõesti oma küla sotsialistliku töö kangelasest traktorist Ülemnõukogusse valida, sest kui kevadel külavahetöö läbimatuks muutus, pöördusid inimesed tema poole, ta helistas rajoonikomiteesse ja järgmisel päeval veeti kruus porimülgastele peale. Riigikogu on tiba midagi muud.
Kogu seekordne valimiskampaania on nagu naljanumber – Gaute Kivistiku tehtav Reformierakonna reklaam mõjub paroodiana ning Ossinovski peanoogutamine meenutab neid koerakujukesi auto armatuurlaual, kes igas augus peaga üles-alla vedrutavad. Aga eks mõned poliitikud olegi parasjagu zombid…
Kuigi EKRE-le on “lühikese pingi” müüt külge poogitud, ühinesid nende valimiste eel rahvuskonservatiividega tuntud sõjaväelased, diplomaadid, tunnustatud majandusinimesed, teadlasi, arste ja teisi asjatundjaid. Telepurgist tuntud peibutusparte tõesti ei ole ette näidata…