06.05.2023
See toimub praegu.
Glasnost tähendab vene keeles avalikustamist ning see sai poliitikana tuntuks kui Nõukogude Liidu juhiks tõusis M. Gorbatšov, ning selle juurde kuulus perestroika kui kõikehõlmav reformikava. Polnud võimalik ühte liitu seesmiselt uuendada, kui selle juurde poleks kuulunud salastatuse vähendamine ja kompartei võimu mõningane kärpimine. Mõelda oskav ja julgev inimene võib tänapäeval öelda, et vähemalt Eesti kontekstis oligi tegu paljude asjade/nähtuste uuendamisega: kommunistid või nende järgijad istuvad tänagi eesti poliitlilises ladvikust.
Glasnost tingis Hirvepargi miitingu 1987. aasta 23. augustil, mille sisuks oli MRP ja Stalini kuritegude avalik tutvustamine. See oli süütenööriks kõigele muule mis avalikus poliitikad toimuma hakkas: ERSP loomine, Savisaare tähelend koos Rahvarindega, Balti kett, Laari-Kallase kompanii jms. Järgmised 3 aastat tuli Hirvepargi miitingu peaorganisaatoril T. Madissonil veeta pagendatuna Rootsis; tema otseselt laulva revolutsiooni ajal Eesti elu ei mõjutanud. Täna aastal 2023 võime öelda et glasnost küll õnnestus, Eesti Vabariik sai taastatud, ent desovetiseerimine jäi tegemata. Ajal mil me end vabaks laulsime, ehitasid kommarid endale riigi – nii ütles Madisson ja usun et suures plaanis see ka nii oli. Kas on kedagi kes selles veel kahtleb?
Mis aga eristab Nõukogude Liitu ja tänast globalismi on see, et kui eelmise sajandi kommunism püüdis jäljendada Kristlust ja pikendas tänu sellele oma eluiga – siis tänane globalism on olemuselt materialistlik ning paradoksaalsel kombel mateeriat hävitav. Teisisõnu, arusaam inimesest on veelgi enam moonutatud, ta peab saama juba täielikult riigi omandiks. Nagu ma paari kuu eest kirjutasin, peidab end selle globaalse plaani varjus väheste huvi rikastuda; kellegi rahvuslik huvi.
Me ei saa rääkida maailmalõpust kui Maa lõpust, vaid kui Angloameerika maailma lõpust. Islamimaailm ja Hiina sigivad ning nad vajavad lebensraum’i; Venemaa rahvastik väheneb samuti. Erinevalt läänepoolsest maailmast, on Idal säilinud terve mõistus. Mõlemal juhul, nii Ida passionaarsus kui läänepoolne ennasttäis globalism, on eesti rahvusele hävitav. Küsides, mis me teha saame, küsigem ka mis järgnes Nõukogude Liidu lagunemisele?
Ma täiesti usun et Ida-Euroopa majandus rööviti vabaturumajanduse sildi all paljaks: rikkus libises kaabakate käest teiste kaabakate kätte, nõnda et enamustele jäi vaid unistus paremast homsest; eile oli see homne käes, kuid siis lubati taas paremat homset. Eestlane kellel on vähegi väärikust, peaks ütlema et midagi on siin totaalset mäda!
Seega enne kui Titanicul lõpuni põhja vajuda, tuleks küsida, ehk saab selle laeva kaalu kuidagi vähendada. Kui teha korralik audit, jätkata glasnosti ehk avalikustamispoliitikat sealt, kus see kunagi pooleli jäi, on veel lootust et eesti rahvuskodu päästa.
Avalikustamispoliitika raames tuleb 1) avalikustada kõik e-valimistega seonduv; 2) paljastada eelkõige Reformierakonnaga seotud afäärid; 3) paljastada muu riiklik korruptsioon ja kohtute omavoli; 4) rääkida parlamentaarse demokraatia puudustest; 5) avalikustada lepingud meie sõjaliste liitlastega; 6) rehabiliteerida vabadussõjalased ja teised keda Eesti riik on ebaõiglaselt kohelnud; 7) avalikustada kõik lepingud seoses COVIDiga; 8) avalikusutada, palju meie inimeste raha tegelikult välismaalate kätesse satub; 9) rääkida ausalt mida toob endaga kaasa perekonnakultuuri lõhkumine ja transsoolisus.
Meie ühiskonna põhiprobleem on see et inimestele on antud tohutult palju vabadusi, ent riik oleks justkui salastatud! Selle salastatuse murdmiseks on vaja näidata üles kodanikujulgust ja loota et Euroopa Liit lakkab seninel kujul eksisteerimast, enne kui eesti rahvas hävib. Eesti Vabariigi tulevik sõltub avalikustamispoliitikast ja sellest, kas me julgeme end identifitseerida Ida-Euroopa riigina.
Kenno Põltsam, Kuusalu EKRE