07.04.2023
Eesti ühiskond näitab streikides valmidust võidelda oma õiguste eest.. Pilt on illustratiivne.
Vana Testament räägib ühe rahva väljakujunemise loost: alustuseks tehakse valmis adam ehk inimene, kes jaguneb meheks ja naiseks. Peagi saavad nad Hea ja Kurja äratundmise oskuse: nad on oma valikutes vabad, kandes isikliku vastutust. Edasi räägib pühakiri perekonna loomisest. Lõpuks kujuneb perekondadest hõimkonnad ning nendest rahvus.
Ühtlasi, ei huvita rahvust kõrberännakule asudes see, kui iga egiptlase kodus on tapetud üks laps, või see, et nende väljavalitud juht ei pea lugu demokraatiast – küsimus on rahva säilimises, äärmuslikus olukorras. Piibli esimene osa kui ajalooline dokument, on kahtlemata natsionalistlik teos, milles on kogu inimkonna käitumismuster kirjas.
Teoloog Vello Salo on tsiteerinud Piiblit, öeldes et pole midagi uut siin päikese all, kuid siis möönud, et üks täiesti uus asi peale Vana Testamendi sündmuseid toimus: Jeesus Kristus tuli lihaval kujul inimkonna patte väljalunastama, ja vaatas surmale silma. Teisisõnu, sõna lihaks saamisega sai mateeria lisaväärtuse. See impulss aitas vanale korrale rajada uue Euroopa, valge maailma.
Tänane läänemaailm on individualismiga nii kaugele jõudnud, et hulkade teadvuses on ähmastunud Hea ja Kurja tundmise oskus ning nõrgenenud rahvuslik teadvus: tädimaali seisab oma õiguse eest emakeeles rääkida, kui kassapidaja kaupluses umbkeelne on, aga kui Vabariigi Valitsus ütleb et me võtame Ukraina abistamise pärast kümneid tuhandeid slaavlasi vastu, siis tädimaalil on kriitiline mõtlemine välja lülitatud. Inimese huvi on eelkõige isiklik, teinekord on see ka perekondlik, nt kui mõni kahtlane onu tädimaali lastelast ahistab, ent kui too kahtlane onu istub parlamendis, siis on see justkui riigi asi; nagu oleks riik mõni eraldiseisev asi.
Paraku on individualism atomiseerinud ühiskonna, rahvuste pidi erinevalt, kuid see siiski toimub. Inimestel oleks justkui segaja peal: see segab paljudel perekonda loomast ja lihtsate valemite abil õnnelik olemast. Asi on nii kaugele aetud, et noor peab mõtlema, mis soost ta olla tahab – talle antakse üks närune valikuvabadus, mille tõttu lööb ta rahvusliku identideedi otsimisele käega. Eesti rahvas on siin õpipoisi rollis, kui lääneeurooplane teab mida multikulti tähendab, siis eestlane on selles osas süütu, kuid sellegipoolest kannab ta isikliku vastutust.
Aga kui natuke mõelda, oleme olukorras, kus meie isiklikud huvid alla surututakse – rohelepe on väljamõeldud selleks, et inimene oma heaolu ära annab – maine rikkus koondub väheste kätte; aga tegelikult ka moraalne, sest nemad omavad teadmisi, mis on massidele tehtud kätte saamatuks. Seepärast kärbitakse kodanike relvakandmise õigust ning uue valitsuskoalitsiooni diktaadi all saab ideoloogiline tsensuur ametliku templi: vaenukõne keeld. Rõhutatakse globaalseid huve – aga mis on need globaalsed huvid? Tegelikult on need ühe rahvuse rahvuslikud huvid, muud midagi.
Me nägime globaalset huvi kui Venemaa ründas Ukrainat. Tegelikult tuleb öelda „globaalset laadi huvi“ ja see pole enamat kui rahvuslik huvi, sest igaüks mõtleb nii, kuidas talle kasulik on. Iraagi okupeerimine USA poolt aastal 2003, oli globaalne, sest kaasatud olid NATO liikmesriigid – ent eesmärk oli rahvuslik; Eesti huvi oli solidaarsus USA vastu – aga USA-l oli oma rahvuslik huvi, mis vajas turvalisuse huvides ülemaailmselt legitimeerimist.
Üksikindiviidi tervis määrab rahva kvaliteedi: on selge, et rahvas saab säilida ka ilma riigita, kuid iroonilisel kombel saab rahva hävitada mõne riigi või suurema grupeeringu kaasabil. Kui rahva teadvus on uinutatud, siis laseb ta ennast juhtima nõrga juhi, kes esindab teist rahvast või ainult killukest sellest rahvast. Kuid alati on asi rahvuslik
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ükski rahvas ei säili, kui teda esindav indiviid lähtub vaid oma isiklikest huvidest. Rahvusel pole enam kvaliteeti, kui see koosneb lahustunud verest ja lõhestatud ühiskonnast – siis võitlebki igaüks iseenda eest: üksikisik säilitab igavese elu ja orjameelsel on teine saatus, oma riik tal sellisel juhul puudub.
Lõpuks näitab rahvuse füüsiline säilimine ka selle ühiskonna moraalset kvaliteeti ning on kooskõlas Looja kavaga. Unustagem utoopia globaalsest võrdsusest ja rahvusvahelisest õiglusest: viimane võib eksisteerida rahvaste vahel, kes tõestavad end väärikatena.
Kenno Põltsam, Kuusalu EKRE