22.11.2019
Presidendist on saanud opositsiooni liider.
Eesti presidendi tiitlit kandev Kersti Kaljulaid ei kanna seda ametit välja, vaid temast on ühiskonna ühendaja asemel selle lõhestaja saanud.
Kohtudes mõne päeva eest piiskop Philippe Jourdaniga, ütles Kersti Kaljulaid: “Peame jõudma sinna, et aktsepteerime üksteise erinevaid arvamusi.” Suuremat kahekeelsust on raske ette kujutada.
Kaljulaid on presidendina asunud esindama Lääne-Euroopa liberaalset ideoloogiat ja kogu tema tegevus on näidanud, et ta ei aktsepteeri mingit erinevat arvamust.
Ta on Eesti Päevalehele öelnud: meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused. Sellest nähtub kaks asja: president on keskendunud ühele ideoloogiale ja sõna “front” tähendab rinnet arvamuste paljususe vastu.
Sisepoliitilises elus toetab ta järjekindlalt opositsiooni ja kritiseerib valitsust. Seda oli näha juba Jüri Ratase teise valitsuse ametisse nimetamisel, kus Kaljulaid käitus ehtsaima opositsionäärina, kandes nii valitsuserakondade pihta suunatud sümboolikaga riietust kui ka lahkudes ühe ministri süütuse presumptsiooni eirates saalist siis, kui ametivannet asus andma siiani süüdi mõistmata Marti Kuusik.
20. mail kirjutas EPL: “President Kersti Kaljulaid: „Valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele”. Selline suhtumine on Kaljulaidi kogu aeg saatnud.
Näiteks 20. augustil teatas ta Lääne Elule Elmar Vaheri episoodiga seoses: Martin Helme ei sobi valitsuse liikmeks.
President võtab endale õiguse rahva mandaadiga moodustatud valitsusele ette öelda, kes sinna sobib ja kes sinna ei sobi. “Minu arusaam on väga selge ja ühene – inimene, kes läheb ministrina seadust rikkudes poliitilist tahet kehtestama, astub õigusriigi vastu. Selline inimene ei peaks olema Eesti Vabariigis minister,” ütles Kaljulaid kohtumisel peaminister Jüri Ratasega.
Martin Helme on siiani valitsuses ja teeb efektiivset tööd – seega pole õigusriik vähimalgi määral kannatanud.
Kaljulaidi on valitsust kritiseerinud ka välismaal, mis on otsene oma riigi maine kahjustamine: nii on presidendi lemmikuks saanud Süddeutsche Zeitung ja Foreign Policy.
President võtab alati sõna siis, kui on vaja hukka mõista mõne EKRE poliitiku sõnad, kuid on alati vait siis, kui pahandust teeb keegi “omade” leerist. Nii oli Kaljulaid kärme hukka mõistma möödunud aasta novembris toimunud sündmusi Tarandi ja Mary Krossi ümber, kuid viimase ühiskonda lõhestanud vale temalt selget hukkamõistu ei leidnud.
Kaljulaid tunnistas juhuslikult üles, et ta vihkab EKRE-t. Hiljem hakkas ta küll välja vingerdama, väites, et vihkab teatud poliitikute “räigeid” ütlemisi, kuid see ei veena.
Asi pole ju Helmede ütlustes – nad on tüdinud sellest, et Eestis räägitakse palju, kuid öeldakse vähe, ja nad võtsid kasutusele kõnepruugi, kus kitsaskohtadest räägitakse otsekoheselt, avameelselt ja seetõttu ka šokeerivalt.
Asi on hoopis selles, et liberalismi mugavat allavoolu ulpimist hakkas segama rahvuskonservatiivsuse naasmine – see ongi kogu peavoolupoliitika marru ajanud. Oma viha maskeerivad nad mingi jutuga “vihakõnelemisest”, “valetamisest” ja teiste propagandistliku infosõja võtetega, kuid eesmärk on ainult üks – elimineerida ainus jõud, kes ei luba vasakpoolsetel ja liberaalidel segamatult oma ideoloogiaid ellu viia.
Kogu opositsiooni presidendi kõnede kogumik koosneb kahest osast: esiteks liberaalide agenda edastamine, nagu näiteks Thunbergi kliimahüsteeria õhutamine, ja teiseks, EKRE poliitikute (või kogu valitsuse) väljaütlemiste kritiseerimine.
Seevastu opositsioon ehk Reformierakond ja sotsid liiguvad presidendi tuules ja tema omakorda toetab sõnavõttudega opositsiooni seisukohti. Kuigi Kaljulaid väidab, et sõna olevat vaba, on ta alati unustanud öelda, et vaba on see sõna, millele tema heakskiidu annab.
Eesti Päevaleht asetab presidendi mõjutate TOP-i – mõju on tal tõesti, kuid mitte selles mõttes nagu peaks. Eestil on riigi presidendi asemel opositsiooni liider.