30.12.2021
Kas see auhind on veel puudu?
Aastalõpp on aeg, mil teatud huvigruppide ja organisatsioonide tähtsamad ninad peavad nõu, et keda seekord edutada, ja nimetavad mingit „valvelaureaati“.
Olen oma eluteel üritanud sellistest mõttetutest koosistumistest igati kõrvale hoiduda, sest minu arvamus on eluaeg läinud kollektiivi omast lahku, aga kaks korda sain siiski oma tahtmise: esimene kord oli Estonia Talveaias, kus koolilaste vene romansside konkursil taheti Elina Netšajevale anda teine koht ja mina suutsin tuua žürii mõistusele ja anda tütarlapsele esikoht. Ma ei mäleta, kas üks tolle toreda konkursi toetajatest Keit Pentus mängis tookord klaverit või mitte. Teisel korral istus koos Valdo Pandi preemia komisjon ja eelmise laureaadina olin kutsutud ka mina. Tollal ei olnud Vahur Kersna ETV maffia seas pehmelt öeldes populaarne, aga teiste kandidaatide nimesid nähes hakkasin kohe vaidlema, et anname ikka Kersnale, sest Urmas Otti tema kodutelevisioon ei jõudnudki korralikult tunnustada, vaid hoopis vastupidi, sõi välja. Üks tuntud naiskolleeg toetas kohe seda seisukohta, aga mõni aeg tagasi mujalt ühe osakonna ülemaks tulnud mees läks minu slaavi temperamendi peale leili ja ütles, mind tigedate silmadega põrnitsedes, et taandab ennast komisjonist, kui siin see Kersna edutamine jätkub. Aga ime juhtus ja pärast hääletamist noppiski napi võidu Vahur Kersna.
Viis aastat tagasi võrdles Vahur veel Kersti Kaljulaidi „valimisvõitu“ metsloomade maratoniga, kus kõik elukad ausalt jooksid, keeled koonudest väljas, ja äkki enne finišit hüppas põõsast välja siil, karjudes: „Mina! Mina olen president! Mina!“. Kuid siis näidati Vahurile ETVs jälle rohelist tuld, ta sai Kersti Kaljulaidilt ordeni ja lõpuks kirjutas Postimehes loo sellest, kuidas ta on presidendiga ühes kaevikus ja loobib sealt kranaate tema vastaste suunas. Tundsin ennast kranaadiga isiklikult puudutatuna.
Eestis toimub aasta lõpus tohutu hulk igasuguseid saateid ja arutelusid möödunud aasta sündmuste teemal, nimetatakse laureaate ja parimatest parimaid, millest tõuseb tavaliselt ka tüli, nagu näiteks Eesti parimate sportlaste nimetamisel. Vähegi arenenud inimesel on muidugi ükskõik, missugust tšastuškat kümnest eelnevalt valitud tšastuškast nimetatakse Raadio 2 aasta tšastuškahitiks. Aga Kersti Kaljulaidi nimi on viimase viie aasta jooksul niivõrd pähe kulunud, et tema järjekordne autasustamine köidab ikka tähelepanu. Surugu kasvõi auhinnamatrjoškat pihku – asi pole lelus, vaid ikkagi peos, mida on läbinud tohutud kupüüride ja lennupiletite patakad, mida lihtsurelik ei saa endale ette kujutadagi.
Nii kordasidki peavoolu kopipeistijad seda, mida kirjutas KKK ehk Kuulus Kersti Kaljulaid sotsiaalmeedias: „Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit valis mind tänavuseks nende aastaauhinna laureaadiks vaba sõna julge kasutamise eest. Eesti riigipea tööriistakast peamiselt vabast sõnast ja julgest mõttest koosnebki ja ma olen tänulik selle tunnustuse eest. Lubasin juba ametisse astudes, et ma ei ole kunagi vait kui liiga tehakse nõrgematele, ohus on meie vabadused või julgeolek ning sellest kreedost läbivalt nende viie aasta jooksul ka lähtusin. Küll ei osanud ma toona seda vundamenti sõnastades ette näha, et just vabaduste osa mu ametiajal nii teravalt fookusesse satub – eks see näitab, et tegelikult ei ole me ühiskonnas veel paljud need vabadused, mis küll põhiseadusesse omal ajal väga hästi ja ettenägelikult kirja said, piisavalt põhjalikult läbi arutatud, mõtestatud, sõnastatud ja vajadusel ka vaieldud. Seda tööd jagub ka edaspidi nii mulle kui ametis olevatele riigipeadele.“
Siin saame täieliku pildi „vundamendi sõnastajast“ ning „vaba sõna ja julge mõtte tööriistakasti“ lööjast, „nõrkade kaitsjast“ jne. Õnneks jättis ta midagi ka „ametis olevatele riigipeadele“.
Kuid mitte võimu tagaigatsevast ametnikust Kersti Kaljulaidist ei tahtnud ma teile siin rääkida, vaid sellest, kuidas tema nime kasutas ära enda promomiseks mingi mõttetu organisatsioon Eestis tegutsevast mõttetute organisatsioonide leegionist. Kui need tegelased ei oleks nimetanud Kaljulaidi laureaadiks omaenda mõttetu eksistentsist teadaandmiseks, ei teaks paljud ka praegu, et on olemas mingi „Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit“. Tundsin huvi minagi, ja selgus, et see on uue nimega kunagine suhtekorraldajate liit. Eestis on varsti vaata et iga kolmas inime kahe eelmise suhtekorraldaja, neid suhtekorraldajaid on siinmail juba nagu Hiinas mandariine, see oleks nagu mingi keskerakondlaste leiutatud sotsiaaltöökoht, kui erakonnale ustavad vanamemmed tukkusid väikse papi eest Tallinna ühistranspordis. Pole mingi ime, et see kommijuhtide liit tegi ühisprojekti sellise täiesti ebavajaliku lehega nagu Äripäev.
Ja nüüd autasustas see kõigest sajapealine selts, mille auliikmed on Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, Kersti Kaljulaidi. Kuna autasu võeti tänuga vastu, seadis liidukene ennast K.Kaljulaidiga ühele pulgale ja sai natuke kuulsaks. Hea äriidee tuhandete analoogsete jõukude jaoks üle Eesti: autasustage Kersti Kaljulaidi ja teistki kuuldakse. Kuna uueks aastaks olete hiljaks jäänud, siis järgmine võimalus autasustada Kaljulaidi on juba 6. jaanuaril, kuna on kolmekuningapäev. Ja 7. jaanuar on ju nuudipäev! Laske aga käia.
Brežnevi rind oli piiritu.
Ivan Makarov