26.11.2021
Meeleavaldus Riigikogu ees 2021. aasta aprillis,
Kurb on vaadata, kuidas politsei, kes on viimastel aastatel avaliku arvamuse küsitluste järgi üks enim usaldatud riigi institutsioone, kasutab järjest rohkem ebademokraatlike režiimidele omaseid jõuvõtteid ja oma usaldusväärsust järjekindlalt maha mängib.
See algas tänavu aprillis, kui Tallinnas toimunud rahumeelsete inimeste valitsusvastaseid meeleavaldusi käisid maha surumas politsei eriüksuslased, politseinikud, kellel oli nimesiltide asemel number (et neid ei oleks võimalik tuvastada) ja kes on saanud eriväljaõppe massirahutuste mahasurumiseks. Kuigi Toompeal ja Vabaduse väljakul toimunud inimeste meelsuse väljendus ei vastanud ühelegi massirahutust iseloomustavale tunnusele, kasutas politsei taktikat, mis sarnanes 2007. aasta Pronksiööl rakendatule.
Augustis kutsuti Läänemaal politsei ebaadekvaatselt käitunud purjus mehele ning selle asemel, et mees taseriga kahjutuks teha, tulistas politsei mehe surnuks. Intsidendi tulemusel jäi kolm last isata.
Tänavu oktoobris saatis politsei üheainsa tagaotsitava – Meelis Kaldalu – tabamiseks välja kolm autotäit politseinikke koos kolme teenistuskoera ja helikopteriga, kuigi eelnevalt oli teada, et kohapeal on ainult kaks meest (teiste seas rahvuslasest ajakirjanik Jaan Hatto), kes ei ole relvastatud, ohtlikud ega agressiivsed.
Novembri algul vahendas meedias, kuidas politseinikud üht maski mitte kandnud noort naist kaubanduskeskuse toidupoest välja tarisid. Politseiametnike haardes olnud naisel oli kaasas ka laps, kelle vankrit terviseametnik politseiauto poole lükkas.
Ja kõige värskem näide… Hiljuti käis politsei käis korduvalt ahistamas Tallinnas kohvikut pidavat ettevõtjat Elvis Brauerit ning kasutas tema kallal vägivalda, vedades mehe oma kohvikust välja ja teine kord ukselt eemale, kuigi vastuhakku ta ei osutanud. Kõik selle pärast, et ettevõttes MEM Cafe ei küsita klientidelt COVID-tõendit.
Millest need näited kõnelevad? Minu arvates sellest, et Eesti jõuametite stiilis on viimase poole aastaga midagi otsustavalt muutunud. Jah, muidugi on politsei ülesanne tagada riigis kord. Jah, loomulikult ei pea politsei seadusrikkujal pead paitama. Aga on suur vahe, milliseid võtteid seaduste tagamisel kasutatakse ja kuidas politsei töömeetodid avalikkusele paistavad. Mulle paistab, et iseennast (ja riiki) on hakatud kehtestama näidishukkamiste ja jõudemonstratsioonidega.
Näidishukkamisi ja muid jõudemonstratsioone kasutavad üldiselt diktatuurirežiimid. Füüsiline vägivald ja jõhkrutsemine aitab luua üleüldist hirmuõhkkonda ja suruda maha riigivõimu vastustavaid jõude. Sellistes riikides ei ole politsei inimeste aitaja ega turvatunde looja, vaid režiimi võimul püsimise tööriist.
Politsei olgu partner
Eesti politsei sai sellel aastal 30-aastaseks. Nõukogudeaegsest päti mentaliteediga miilitsast kultuurseks politseiks kasvamine on nõudnud palju aastaid ja pingutust. Pingutust selle nimel, et erinevalt miilitsast võetaks politseid kui koostööpartnerit ja usaldusväärset asutust, kelle ees ei tunta hirmu, vaid keda nähakse kodanike kaitsjana.
2007. aastal kinnitati politsei põhiväärtused. Muu hulgas:
Ausameelsus – eeskujulik isiksus ja käitumine; seesmine kooskõla mõtete, sõnade ja tegude tasandil; seaduste, ameti- ja politseivande ning põhiväärtuste järgimine; au, õiglustunde ja usaldusväärsuse süvendamine.
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
Koostöö – üksteisest hoolimine ja abi osutamine; teadmine, et töötatakse ühise eesmärgi nimel; partnerlus, kommunikatsioon ja nõuandmine; meeskonnatöö ja meeskondlik toetamine; töötamine koos kogukonna ja teiste institutsioonidega, et tagada Eesti põhiseaduslik kord ja lahendada probleeme, mis mõjutavad turvalisust.
Uskuge või mitte, aga neid väärtusi järgiti. Kui ma politseis uurijana töötasin, siis nägin enda ümber väärikaid, arukaid ja pühendunud kolleege. Kehtis reegel, et politsei ei tohi kasutada põhjendamatult füüsilist jõudu. Põhjendatud oli füüsilise jõu kasutamine eriti ohtliku kurjategija või agressiivse isiku kinnipidamisel või maharahustamisel. Politsei püüdis mitte lasta olukorral eskaleeruda. Imetlesin uurijana korrakaitsjate oskust jääda tasakaalukaks ja professionaalseks sõltumata olukorra keerukusest.
2021. aastal jõuametite tegevust jälgides on mul kurb ja häbi – politsei on hakanud muutuma taas nõukogude aegseks miilitsaks, kes võis näidata oma ametivõimu ilma selle eest karistust kartmata ja kelle ees tavakodanik tunneb hirmu isegi siis, kui ta ei ole enda teada seadust rikkunud. Sest küll paragrahv leitakse, kui vaja on! On kahju, et aastatepikkusel pingutusel politseid inimestele lähendada lastakse liiva joosta.
Iga organisatsioon on oma juhi nägu
Miks on politsei nägu hakanud inetumaks muutuma? Ma ei usu, et põhjus on reapolitseinike professionaalsete oskuste vähenemine. Vastust tuleb otsida kõrgemalt. Avalikkuse tähelepanu pälvivaid politseioperatsioone juhitakse politsei peadirektori või ka valitsuse tasemel. Politseiameti töötajatele on direktori antud korraldused kohustuslikud. Neid tuleb järgida ja neid nimetatakse olukorrale reageerimise strateegiaks.
Kui eelnimetatud vägivallajuhtumid oleks toimunud ilma peadirektor Elmar Vaheri heakskiiduta, siis oleksime näinud pressikonverentse, kus oleks mõistetud jõhkrutsemine hukka koos selgitusega, et see ei ühti politsei väärtustega. Selliseid pressikonverentse me aga näinud ei ole. Toimunul on nähtavasti ka siseminister Kristian Jaani heakskiit. Meenutagem, et Jaani oli politseiametnikuna töötades aastaid politsei peadirektori alluvuses.
Pean vajalikuks nii siseministri kui ka politsei peadirektori tähelepanu juhtida korrakaitseseaduses sätestatule: Isikute põhiõiguste ja muude subjektiivsete õiguste piiramine riikliku järelevalve menetluses toimub ainult seaduse alusel. Isikut tuleb riikliku järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Politsei peaks näitama, et seadused kehtivad ka politseile.
Ma usun, et politseis töötavad enamjaolt väärikad ja eetilised politseinikud. Nad võiksid teha end nähtavaks ja kuuldavaks. Eesti politsei, otsi üles oma väärikus ja professionaalsus ning käituge inimestele turvatunde loojana, mitte selle hävitajana.
Kert Kingo
Riigikogu liige (EKRE),
julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liige,
endine uurija
