Esmaspäeval oli Riigikogus päevakorras arupärimine “Slava Ukraini” kogutud raha väärkasutuse ning sellega seotud uurimise kohta. Selle arutelu läks nii tuliseks, et siseminister Lauri Läänemets tegi EKRE saadiku Kert Kingo küsimuse peale lausa puldist ähvarduse.
Kert Kingo: „Kõik need jutupunktid, mida te siin maha lugesite, see on puhas häma. See on ka osaliselt vale. Samuti see ilus ja kõlav mantra, mida te siin õigusemõistmise kohta lugesite, oli veel piinlikum häma. Seda lihtsalt päris riigis, päris elus ei ole.
Ma olen ise süsteemis olnud ja olen näinud selliseid skeeme, kus prokuratuur koostöös politseiga lihtsalt mätsib asja kinni. Seda nimetatakse asja kinnimätsimiseks. Tähendab seda, et tõenditel lastakse rahulikult hävida või lastakse ära hävitada, selle pärast ei teostata läbiotsimist. Siis oodatakse, kuni asi maha jahtub, et siis lõpuks see kriminaalmenetlus lõpetada. Standard – ja seda on tehtud aastaid prokuratuuri initsiatiivil, prokuratuuri loal kui eeluurimise juhi loal. Aga minu küsimus on: teie sotsidena kõike seda jaatate, olete rahulikult koos valitsuses, midagi ette ei võta. Mida sotsid saavad sellele kinnimätsimisele kaasaaitamise eest?”
Siseminister Lauri Läänemets: „Kui te ütlete, et mina häman, siis te põhimõtteliselt ütlesite, et ma valetan. See on küll päris julge süüdistus riigikogu liikme puhul. Ma olen siin minu arvates päris ausalt ja avalikult rääkinud. Mul on kahju teie lähenemisest ja teie suhtumisest Eesti Vabariigi institutsioonidesse, valitsusse ja kõigesse sellesse. Aga selge, võtame arvesse.
Teine asi, mis ma ütlen – mitte midagi ei mätsita kinni. Minu arvates teie riigikogu liikmena olete pahatahtlik ja tegelikult püüate Eesti institutsioonide mainet kahjustada selliste sõnavõttudega. Kui teil on tõendeid, siis ma palun, tooge need minu kätte ja ma luban, et need lähevad kohe menetlusse. Ja kui teil tõendeid ei ole, siis tegelikult õigusriigis peaks oma sõnade, vähemalt oma sõnade kasutuse osas veidike ettevaatlikum olema, sellepärast et ma arvan, et parlamendiliikmel peaks ka olema vastutus, on ju, ühiskondlik vastutus ja riigi ees vastutus.
Kinnimätsimist ei ole. Ja ma küsiks vastu retooriliselt: aga mis põhjusel, miks minu kui sotsiaaldemokraadi või miks minu kui siseministri huvi peaks olema näiteks see, et midagi sellist toimuks? Minul sellist huvi ei ole, vastupidi, mul on väga suur huvi, et me saaks teada, mis tegelikult “Slava Ukrainiga” toimus. Sest nii nagu siin Anti Poolamets ütles, et tegelikult on probleem. See usaldus annetuste tegemise osas on oluliselt kukkunud. Ja seal oli heatahtlike Eesti inimeste raha, nende panus Ukraina aitamisele, ja võib juhtuda, et keegi kuritarvitas seda. Loomulikult Eesti Vabariigi valitsus tahab seda teada, kas see niimoodi oli, mis ulatuses oli, kes oli, ja loomulikult me soovime, et need inimesed võetakse ka vastutusele.“
Selle peale võttis Kert Kingo sõna ka läbirääkimistel, kus selgitas kriminaalmenetluse põhimõtteid.
Kert Kingo: „6,5 miljonit oli nende inimeste raha kokku, kes uskusid seda, mis neile räägiti, kes siirast südamest tahtsid aidata. Ja siis ütleb minister, kelle vastutusalas see uurimine peaks olema, kuidas mina rikun usku õigussüsteemi. Et mina laiman ja olen pahatahtlik. Tegelikult hoopis minister valetas siin. Kõigepealt rääkis, et prokuratuur uurib ja et prokuratuur on justiitsministeeriumi haldusalas, mitte tema haldusalas. Pärast tuli välja, et tegelikult ikkagi politsei uurib.
Aga asjast. Kui Oleksandr Tšernov rääkis, et toodi sularaha Eestisse tagasi ja kasutati võltsarveid, kunstlikult loodud arveid, siis need on head juhtniidid kohe, mille alusel tegutsema hakata. Esimese asjana, kui oleks meil päriselt ka aus ja õige uurimine ja asjaajamine, oleks kohe läbiotsimine meil pidanud tehtama, et ei oleks võimalik neid võimalikke tõendeid hävitada. Läbi otsima nii Slava Ukraini kontori kui Johanna Maria Lehtme kodu, otsida näiteks arvuteid, kus võivad olla need võltsitud arvete blanketid, või telefonid või tahvelarvutid või printereid, kust neid on välja prinditud. Võib-olla isegi mõni võltsitud blankett oli laua peal kodus olemas. Samamoodi sularaha oleks pidanud otsima.
Mitte midagi! Otsitakse 3000 euro pärast Parvel Pruunsilla laste magamistubasid läbi. Sealt (J-M. Lehtme kodust või MTÜ Slava Ukraini kontorist) oleks saanud tõendeid, aga ei, uurimisasutused annavad võimaluse need tõendid hävitada, mis kusjuures on süüline tegu: selle eest on õigusriigis võimalik uurimisasutuse töötaja vastutusele võtta.
Teiseks, see viide kogu aeg, ka peaprokurör räägib, et Ukraina uurib, Ukraina teeb. Tuletan meelde, et kelmus ja väljapetmine pandi toime Eesti Vabariigis. Seda tegi Eesti Vabariigis elav inimene, eestlane, kelle elukoht oli Eestis. Pangakonto, kuhu see raha paluti kanda, asus Eestis. Raha peteti välja Eesti inimestelt. Eestlane pettis Eesti inimestelt välja raha, mis kanti Eestis asuvale pangakontole. No mis see Ukraina siia puutub?!
See, palju sellest rahast sinna Ukrainasse jõudis, on teine teema. Kuritegu, väljapetmine pandi toime Eestis ja see jutt, et Ukrainast me saame vastused, nemad ütlevad – vot see on häma. Niimoodi uurimine ei käi.
Siiamaani ei ole kuulatud üle ei kannatanuid – neid saaks kindlasti päris palju, isegi Meelis Oidsalu ütles, et tema tegi avalduse, väga paljud on neid avaldusi teinud –, ei tunnistajaid. Ja Lehtme vastu ei ole mitte keegi huvi tundnud. Nii prioriteetses kuriteos, kus on miljoneid eurosid kahtlaselt kuskil kasutatud ja tõenäoliselt mittesihtotstarbeliselt, esimese asjana kiirelt tegutsetakse. Kohe esimesel võimalusel võetakse võimalikult paljudelt kannatanutelt ütlused, et kohe potentsiaalne toimepanija kutsuda kohale. Üldjuhul selliste summade puhul peaks vahi alla võtma.
Aga ei, meie õigusriigis hoitakse vahi all inimesi, kellele ei olegi nagu midagi ette heita. Mõne tuhande euro eest hoitakse vahi all. Üheksaeuroseid juuksuriarveid menetletakse. Seda ütles peaprokurör ise, et Johanna-Maria Lehtme vastu pole huvi tuntud. Ja vaat see annab teada väga hästi, et seda ei tahetagi uurida. Peaprokurör on ka see, kes on oma intervjuudes tunnistanud, et ei ole läbiotsimist tehtud.
Ma olen ise töötanud süsteemis, olen uurinud, tean, mis järjekorras mingeid toiminguid tuleb teha ja kuidas neid tehakse. Ja kuna on kahtlustatava või potentsiaalse kahtlustatava ülekuulamisega kiire, kuna ei ole. 6,5 miljonit on eriti suur kahju, see kiirendab asjaolu. Ma olen oma töö käigus ka näinud, mida tehakse, kui mingi asi tahetakse kinni mätsida. Ma ei räägi tühja koha pealt. See, et minister hakkas mind ähvardama selle peale – kui me vaatame faktidele otsa, siis me ei näe, et seda üldse mingit moodi uuritakse.
See viide, et Eestis toimepandud kuriteo kohta Ukrainas käib see asi, et ukrainlased uurivad – see ei päde. See viide, et mis me siis tegema peame, see ei päde. Midagi tehtud ei ole, ei ole otsitudki midagi. Ja seda kutsutaksegi kinnimätsimiseks. Tuletan veel meelde, et see menetlus alustati üldse ühiskonna survel, sest seda ju alguses ei menetletud. Prokuratuur rääkis, et see ei kuulu üldse Eesti pädevusse, see on Ukraina teema. Ukraina peab uurima, Eesti ei saa mitte midagi teha. Juba siis hakati valetama.
Ma ei räägi üldse, et enne valimisi juba teati seda asja. Ja niimoodi lastaksegi siis vaikselt sellel asjal ununeda, lastakse seista, sarnaselt nagu meil siin Riigikogus lastakse seadustega: oodatakse, kuni unustatakse, kuni jahtub maha, ja siis tehakse vaikselt menetluse lõpetamine. Prokuratuur teeb seda ise „avaliku huvi puudumise tõttu“. Ja kuna „kahju ei ole suur“ ja kõik see kokku – standard, niimoodi on aastakümneid tehtud. Seda ma ei ole välja mõelnud, olen ise oma silmaga näinud selliseid asju.
Seega, ministri ähvardus minu suunal ja ministri sajatamine minu suunal, et mina valetan ja lõhun õigussüsteemi usaldusväärsust ja kõike seda – see on lubamatu, sest et minister ise valetas siin. Kogu see õigussüsteem valetab. Minister valetas, et Justiitsministeerium uurib, siis tuleb välja, et politsei ikkagi uurib. Ma ei tahaks arvata, et minister ei tee vahet, kas politsei on siseministeeriumi all või on justiitsministeeriumi all.
Ja me oleme näinud, kuidas käitutakse peale seda, kuidas kedagi ähvardatakse, kui keegi on väga tülikas. Sellisel puhul me ei saa rääkida mingist õigussüsteemist või õigusriigist, sest see on mingi ilus mälestus või ilus loosunglik fraas. Järjest hullemaks läheb. Meil siin istuvad saalis inimesed, kelle teo puhul iga teine oleks pedofiiliasüüdistuse päevapealt saanud, või inimene, kes mitmeid kümneid miljoneid testihankeid teeb, oleks ammu kandnud vastutust. Need kaovad lihtsalt kõik ära. Neid ei ole olnud, sest meie riigis on olulised üheksaeurosed juukselõikused ja 3000-eurosed ausad annetused. Vaat neid uuritakse.“