Täna seisame siin, et tähistada Tartu Rahu 105. aastapäeva, hetke, mis jääb igaveseks meie ajalukku. Tartu Rahu leping tähistas Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse rahvusvahelist tunnustamist, olles oluline verstapost meie rahvuslikus ajaloos.
See ei olnud vaid diplomaatiline saavutus, vaid ka unistus, mis sai teoks läbi kannatuste ja võitluste ja oli sümboliks meie rahva vankumatust tahtest seista oma maa ja kultuuri eest. See nõudis eestlastelt tarkust, üksmeelt ja tugevust. Tartu Rahu näitas maailmale, et väike rahvas võib seista suure ja tugeva vastu ning saavutada oma eesmärgid – olla iseseisev riik, oma keele ja kultuuriga. Eesti on maailmakaardil pisike täpike, aga me oleme riigina ja rahvusena olemas!
Täna, 105 aastat hiljem, peame hindama Tartu Rahu tähendust mitte ainult ajaloos, vaid ka tänases Eestis.
Meie keel, eesti keel, on meie rahvuse ja kultuuri alus. Keele säilitamine ja edendamine on meie kohustus, sest just keel hoiab elus meie rahva vaimu ja ajalugu.
Paraku on eesti keele tähtsus meie igapäevaelus hääbumas. Globaliseerumise ja valitsuserakondade poliitika tulemusena oleme kaotanud osa oma keelelisest ainulaadsusest. Inglise keele domineerimine ja vene keelt rääkivate inimeste rohkearvuline sissetoomine surub eesti keele maha. Kohti, kus eesti keeles rääkida ja selle rääkijaid aina väheneb.
Eesti, väike ja uhke riik Läänemere kaldal, seisab tänaseks silmitsi ka tõsise demograafilise kriisiga. Meie rahvastiku vähenemine ja vananemine on muutunud üheks suurimaks väljakutseks eesti rahva tulevikule ja rahvusliku identiteedi säilimisele.
Ja tulles lõpuks kultuuri juurde, Kas eelmisel aastal siin Tartus korraldatud vikerkaarelippudega nn kultuuriüritused olid need, mille nimel mehed 105 aastat tagasi verd valasid ja võitlesid? Ei.
Kas ennast meesteks nimetavad naised ja naisteks nimetavad mehed või ennast loomaks pidavad inimesed on eestlaste kultuur? Ei.
Seda surutakse meile peale – lasteaedades, koolides, asutustes ja siin Tartu tänavatel. See on väljastpoolt meile peale pressitav ideoloogia, millega sunnitakse meid leppima.
Ei, me ei pea leppima ja me ei lepi! Kui me oleme iseseisev riik, siis me otsustame ISE.
Olgu see päev meeldetuletuseks, et me ei tohi unustada ega võtta iseseisvust ja vabadust iseenesestmõistetavana. Meie rahvas, meie tugevus ja meie identiteet on need, mis hoiavad meid tugevana ka tulevikus. Peame hoidma oma riiki, oma rahvast ja oma väärtusi – Tartu Rahu meenutusena, et me oleme võimelised saavutama suuri asju, kui seisame üksteise kõrval ja panustame ühiselt Eesti tulevikku.
Eesti eest!
Kert Kingo, Riigikogu liige (EKRE)