12.11.2020
Kert Kingo
Kriminaalmenetlus ei tohi olla karistus, millega hävitatakse inimese maine, ütles jurist ja Riigikogu liige Kert Kingo eelnõu “Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030” arutelul.
“Kriminaalõigus on valdkond, millega seaduskuulekas kodanik ei soovi kokku puutuda, ei ühel ega teisel moel. Seetõttu on oluline, et kriminaalpoliitika põhimõtteid austatakse ja kasutatakse õigesti. Paraku ja kahjuks igapäevaelus see nii ei toimu,” osutas Kert Kingo.
“Kriminaalmenetlused on liiga tihti kujunenud karistuseks omaette. Kergekäeliselt algatatakse menetlus, mida siis muudkui menetletakse ja menetletakse. Politseis, prokuratuuris, arutatakse kohtutes. Kõigis kolmes etapis. See võtab aastaid. Terve see aeg käsitletakse uurimise all olevat ja hiljem kohtus süüdistatavana olevat isikut kurjategijana. See inimene hävitatakse, tema maine rikutakse pöördumatult, talle on päti silt otsaette kleebitud. Seda kajastatakse regulaarselt erinevates meediakanalites suurte pealkirjadega ja võimsate loosungitega. Ja siis ühel päeval selgub, et isik polegi süüdi, või kvalifitseerub talle etteheidetav tegu kergeks väärteoks või tunnistatakse süüdi näiteks 9 euro suuruses altkäemaksus. See ei ole aktsepteeritav.”
Kingo märgib, et sageli asub ka meedia kohtumõistja rolli, otsustades taas suurte pealkirjadega ja „kuskilt kuuldu“ põhjal inimese süüdi mõista näiteks naisepeksmises. “Vaatamata sellele, et ei ole kannatanut, ei ole vahetult väidetavat tegu pealt näinud tunnistajaid. On ainult kellegi väidetavalt kuuldud jutt. Meedia aga on isiku süü otsustanud ja talle kurjategija templi külge pannud. Avalikult, kogu riigi ees,” ütles Kingo.
“Eriti irooniline on see, et meedias kajastatud kuulujuttude põhjal alustatakse menetlus, sõltumata sellest, et puuduvad tõendid, faktilised asjaolud. Ilma kannatanuta, kelle peal väidetavalt kuritegu toime pandi ja ilma tunnistajateta, kes oleksid väidetavat tegu pealt näinud. Ja siis asja muudkui menetletakse. Isiku maine on hävitatud. Tema pere ja lapsed on avalikkuse ees vägivalla ohvriteks tehtud. Nende enda tahte vastaselt. Kuhu jääb süütuse presumptsioon? Kelle või mille jaoks me oma põhiseaduses selle sätestanud oleme, kui seda ei järgita?”