Kert Kingo: kui kohtunik ei julge otsa vaadata

Kui sa oled liberaal, siis oled sa kaitstud, sest teised maailmavaated ei ole lubatud!

Nüüd on siis läbi minu suhtes käivitatud poliitilise protsessi teine vaatus. Protsess, mis teeb avalikuks Eesti õiguskaitseasutustes (prokuratuur, kapo) ja kohtutes vohava korruptsiooni ulatuse.

Kõigepealt algatati minu suhtes kriminaalmenetlus asjaolude pinnalt, mille puhul pole ühegi varasema ega praeguse riigikogu liikme suhtes rikkumist nähtud. Kõigile neile tuhandetele saadikutele on kehtinud üks reegel – kui ilmneb, et kuluhüvitis ei liigitu ikkagi riigikogu liikme tööga seotud kuluks, siis maksab saadik ebaõigesti väljamakstud kuluhüvitise lihtsalt tagasi. Seda on paljud pidanud tegema ja sellega on teema lõppenud.

AINULT minu puhul rakendatakse teistsugust kohtlemist – alustatakse kriminaalmenetlust. Kõigist teistest erinevalt ja kõigi teistega võrreldes teistmoodi.

Prokuratuur levitab väidet, et ma olevat “võltsinud” arveid. VALE!

Nii nagu igas ettevõttes on raamatupidamisel oma kontoread ja arvetele ettenähtud selgitused (teenus, kaup, transport vms), et need sobituksid ettevõtte raamatupidamise kontodega, nii on ka riigikogul. Meile kõigile on antud juhised, mida peab arve selgitusse kirjutama, et riigikogu kantselei aktsepteeriks need ja sobiksid raamatupidamise kontodega. Nii tegin ka mina – järgisin riigikogu kantselei antud juhiseid.

Seda nimetab prokuratuur ja ka kohus võltsimiseks!

Sel juhul on enamus endistest ja praegustest riigikogu saadikutest võltsimise toime pannud ja ootaks nende kõigi suhtes kriminaalmenetluse alustamist ning vastutusele võtmist. Meil on seaduse ees ju “kõik võrdsed”, oleme ju “õigusriik”!

Prokuratuur (koostöös abivalmi kapoga, või vastupidi) mõtles oma väärastunud mõtteviisiga välja kriminaalse muinasloo, mille voolis uskumatuks kuriteoskeemiks. Eks seetõttu, et riigi peaprokurör Parmas (kes ise võltsis huvide deklaratsioonis andmeid oma tegevuste kohta), juhtiv riigiprokurör Pern (kes ise korduvalt on kohtule valetanud, valeandmeid esitanud ja mitmeid tõsiseid kriminaalmenetluslikke rikkumisi toime pannud) ning riigiprokurör Verte – see minu süüdistaja (kes ise on võltsinud tõendeid, neid võltsinguid kasutanud, moonutanud kriminaalmenetluse asjaolusid ja loonud kunstlikult tõendeid) suudavadki ainult enda järgi mõelda.

Välja mõeldud “kuriteoskeem” lasti käiku, leiti “koostööpartnerist” isikud – üks saadab kaporatuuri juhiste järgi koostatud kaebuse prokuratuuri ja riigikogu komisjoni juht Riina Sikkut saadab kaposse.

Esimese astme kohtunikuks valiti prokuratuuri poolt välja Harju Maakohtu esimees Astrid Asi, kes kohtu esimehena tegeles eelkõige kohtumaja juhtimisega ja kuuldavasti polnud kriminaalasju eriti istunud. Endine prokurör ja väidetavalt Perlingu ja Nahkur-Tammiksaare kambajõmm.

Kohtuistungitel toimus ilus näitemäng teemal “ma teen näo, et ma tõesti kuulan”. Kõik oli üsna usutav, aga viimasel istungil märkasin, et kohtunik ei JULGE MULLE OTSA VAADATA.

23.09.2024 kuulutati välja kohtuotsus, mis oli oma sisult tegelikult kohtuotsusena vormistatud prokuratuuri konstrueeritud krimilugu.

Istung Tallinna Ringkonnakohtus oli halb näidend, väga halb, sest kohtunikud Janika Kallin, Sten Lind ja Orvi Koik ei suutnud varjata, et tegelikult on kõik juba otsustatud. Eks nad ise teavad, kes kellega ja millega seotud on. Mängiti kohust, sest nii meie riigis asjad tihti käivadki. Ja mitte keegi neist kohtunikest ei JULGENUD MULLE OTSA VAADATA.

Tegelikult ei imesta ma millegi üle, just nii põhja me oma riigi justiitsüsteemiga olemegi vajunud. Selline ongi SÜNDIKAAT või siis hoopis partners in crimes?

Kert Kingo, EKRE Riigikogu saadik