17.01.2024
Nagu riik riigis: keelan, käsen, poon ja lasen.
Teisipäeval toimus Riigikogus prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille võimukoalitsiooni saadikud tagasi lükkasid. EKRE saadiku Kert Kingo ettekandest aga tulid välja räiged seigad, kus justiitsüsteem on ise seadust rikkunud, kandmata seejuures vastutust.
“Selleks, et oleks arusaadav, miks antud eelnõu on vajalik, toon algatuseks mõned faktilised näited.
Juuni 2020, Harju Maakohus, kohtunik taandas kriminaalasja menetlusest kaks prokuröri. Kohtuniku hinnangul käitusid riiklikud süüdistajad lubamatult erapoolikult ja kaitseõigust riivavalt.
Oktoober 2021, Harju Maakohus taandas kriminaalasja menetlust juhtiva riigiprokuröri, kuna ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohus märkis, et juhtiv riigiprokurör käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt. Kohtu hinnangul oli taunitav see, et prokurör oma viga ei tunnistanud, seda üritati ilustada ja kinni mätsida.
Mai 2022, Tartu Ringkonnakohus tunnistas prokuratuuri jälitustoiminguloa õigusvastaseks. Kohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei ole piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajadust.
September 2022, Tallinna Ringkonnakohus leidis, et juhtiv riigiprokurör läks lubamatu tõendiga liiale, survestades kangekaelselt kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega. Kohus märkis, tsitaat: “On raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib.”
Veebruar 2023, Tartu Maakohus tuvastas: süüdistatav pool, kelleks olid prokuratuur ning Maksu‑ ja Tolliameti uurimisosakond, kustutas tõendi ära, võeti ära salvestus, anti tagasi tühi ketas ja öeldi, et pole olnud. Pärast ilmnes, et ikka oli. Prokuratuur ei olnud nõus salvestise taastamisega. Kohus andis lõpuks loa ja süüdistatav taastas salvestise, mis oli oluliseks tõendiks tema süütuse tõendamisel.
Mai 2023, Harju Maakohus taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri. Kohus tuvastas, et prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel.
Antud eelnõule 105 SE esitatud arvamuses märgib Justiitsministeerium järgnevat: “Kohus, prokuratuur ja kõik teised riigiasutused peavad olema sõltumatud, professionaalsed ja ausad ning lähtuma oma tegevuses seadusest.” Prokuratuuriseaduse järgi on prokuratuur ja prokurörid oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja tegutsevad ainult seaduse alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt teostab prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele.
Minu poolt eelnevalt väljatoodud faktilistest näidetest nähtub aga, et prokurörid ei tegutse seaduse alusel ega allu seadusele, vaid vastupidi, rikuvad seadusi ja kohati panevad koguni toime karistusseadustikus sätestatud tegusid. Õnneks ei käi see kõikide prokuröride kohta, aga need rikkujad, osad riigiprokurörid juba regulaarselt, ongi see tõrvatilk meepotis, mis rikub usaldusväärsust meie riigi õigussüsteemi vastu.
Kõikide nende prokuröride seadusterikkumistele ei ole järgnenud mitte mingisugust vastutust. Seda seetõttu, et prokuratuuri ei kontrolli põhimõtteliselt mitte keegi. Kehtiva seaduse järgi kontrollivad nad ennast ise ehk ise teostavad enda üle järelevalvet. Ja loomulikult ei ole nad huvitatud iseenda inimeste menetlemisest ega enda poolt toimepandud rikkumiste tuvastamisest.
Toon faktilise näite Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna tööst ja seisukohast. Juunis 2022 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses seisukohale, et kriminaalmenetluses riigiprokurörid esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist, lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Saates Riigikohtu seisukohtadele tuginedes riigiprokuröride kohta koostatud kuriteokaebuse Riigiprokuratuuri järelevalveosakonnale, saabus vastus, kus oli märgitud järgmist, tsiteerin: “Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldasi andmeid kuriteo toimepanemise kohta.
Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mis tahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu.” Seega teatas Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikel puudub pädevus ja Riigikohtu kohtunikud on isikud, kes ainult arvavad, et kuritegu on toime pandud. Veel leidis Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu otsuses toodud kohtunike seisukohad on pelgalt kaebaja subjektiivne hinnang. Niimoodi teeb järelevalveosakond oma tööd. See ütleb ju palju.
Ja eriti naeruväärne on järelevalveosakonna vastuses toodud lause: “Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu.” Samal ajal konstrueerib prokuratuur ise, erinevaid seadusi jultunult rikkudes, üha uusi ja uusi alusetuid menetlusi, mille alusetus saab aastatepikkustes kohtumenetlustes ainult kinnitust. Tuntud üheksaeurose juukselõikuse menetlus, mis kestab juba kümnendat aastat. Seni on kohus mõistnud prokuratuuri loodud süüdistatavad õigeks, aga prokuratuur vaidleb kohtus edasi.
Praeguseks on sellele menetlusele kulunud maksumaksja raha 1,5 miljonit. Suure meediapauguga alustatud kohtuniku, advokaadi, pankrotihalduri menetlus, mis on kestnud üle nelja aasta. Kohus on leidnud, et prokuratuuri poolt süüdistatavad pole süüdi, aga prokuratuur kaebab edasi. Maksumaksja raha las põleb! Seniseks on sellele kaasusele kulunud circa 1,2 miljonit maksumaksja raha. Porto Franco juhtumis, milles on juba kohtumenetlus läbi, mõistis kohus prokuratuuri poolt süüdistatavad isikud õigeks. Prokuratuur muidugi kaebas jälle edasi, sest nemad raha ei loe. Sellele riigipöörde esile kutsunud suurejoonelisele menetlusele kulunud maksumaksja rahasummad pole teada.
Kui soovisin teada, kui palju on prokuratuuril kulunud riigi raha eelnimetatud ebaseaduslikele, ehk prokuratuuri järelevalveosakonna juhi sõnu kasutades, lubamatutel alustel alustatud menetlustele, siis seda summat mulle lihtsalt ei avaldatud. Öeldi, et ei tohi avaldada. Riigi ehk maksumaksja raha kasutamine on saladus, saate aru. Ja prokuratuur muudkui rikub jätkuvalt seadusi ja raiskab vastutustundetult kümneid miljoneid riigi raha ajal, mil väidetavalt on riigil raha puudu ja peab erinevaid makse tõstma ning uusi veel juurdegi mõtlema. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest.
Ja nüüd jõuamegi antud eelnõu vajalikkuse juurde. Prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiks on tõhustada kontrolli prokuratuuri tegevuse üle, sest senised seaduses toodud järelevalve teostamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise võimalused on liialt piiratud ega taga kontrolli prokuratuuri tegevuse üle. Olgu selgituseks öeldud, et esmalt järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine ja kõigi asjaolude tuvastamine on vajalikuks sammuks kriminaalmenetluse alustamiseks. Märkis ju Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna juhtiv riigiprokurörgi oma kirjas, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega on järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine oluline, et teha kindlaks, kas alus kriminaalmenetluseks on või mitte.
Eeltoodud näidetest nähtuvalt on kohtute poolt tuvastatud prokuröride rikkumisi seoses jälitustegevuse seaduslikkusega, menetlusnormide täitmisega ja lubamatute tõendite kogumise viisiga. Samas ei võimalda kehtiv seadus Justiitsministeeriumil teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja kohtus riikliku süüdistuse esitamisel. Kuigi just nendes valdkondades on ilmnenud peamised prokuratuuri rikkumised. Lisaks, kuigi prokuratuurile kui riiklikule süüdistajale kohtus on kõrgendatud ootus seaduslikule käitumisele, annab kehtiv seadus praegu võimaluse esitada taotlus distsiplinaarmenetluse algatamiseks ainult huvitatud isikule, mis on vastuolus üldise kodanikukohustusega teatada talle teatavaks saanud kuriteost. Selline regulatsioon piirab võimalusi ilmsiks tulnud prokuratuuri rikkumistele reageerida, arvestades, et prokuratuurisisene järelevalve reaalsuses ei toimi.
Eelnõu eesmärk on, et Justiitsministeerium teeks vastavad muudatused, et teostada prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet ilma kitsendavate piiranguteta. Eelnõu näeb ette jätta ära kitsendus ning sõnastada paragrahv konkreetselt nii, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Sellega antakse seega õigus järelevalvet teostada nii jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses kui ka riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Lisaks on muudatusena ette nähtud, et distsiplinaarmenetluse algataja ehk selle taotluse esitaja ei ole määratletud kui huvitatud isik, vaid distsiplinaarmenetluse algatamiseks lihtsalt esitatakse taotlus ja selgitused, ehk igaühel on võimalus rikkumisest teavitada. Sellega on võimalik prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse üle teostatavat järelevalvet tõhustada ning ühtlasi aitab see ka kohtunikke, kellele on selline prokuröride tegevus väga palju meelehärmi tekitanud.
Nimetatud muudatused annaksid mingigi võimaluse ohjata prokuratuuri seaduserikkumisi ja panna kuritegelikult käituvad prokurörid oma rikkumiste eest vastutama. Need muutused aitaksid tõsta õigussüsteemi usaldusväärsust ja kvaliteeti. Kui me tahame olla läänelik ja õigusriik, siis prokuratuuri kuritegevus tuleb lõpetada. Sellest peaksid olema huvitatud kõik, kaasa arvatud valitsuserakonnad, kes nii väga armastavad rääkida Eestist kui õigusriigist.”