Oleme pidevalt kuulnud väljendit „Eesti on õigusriik!”. Seda kasutavad peamiselt õiguskaitse- ja uurimisorganite ning „tribüüniparteide” esindajad tihti just olukorras, mis tekitab ühiskonnas rahulolematust mõne otsuse või teo pärast, kirjutab Kert Kingo.
Õigusriigis kehtivad seadused kõigile ühtemoodi. Inimestele on tagatud põhiõigused (sõnavabadus, omandiõigus, aus kohtumenetlus jne), kohtunikud on sõltumatud ehk ei allu poliitikutele ega tee otsuseid surve all ning seadused peavad olema selged ja etteaimatavad, et inimesed teaksid, mis on lubatud ja mis mitte.
Jälgides meie riigis toimuvat, julgen öelda, et meie õigusriik on selektiivne.
Kriminaalmenetluse alustamiseks peab isiku tegu vastama karistusseadustikus toodud kuriteo koosseisule. Lihtsustatult tähendab see, et toime pandud tegu peab vastama kindlatele iseloomulikele tunnustele. Vastasel juhul ei ole tegemist kuriteoga.
Aga endine peaprokurör on öelnud, et prokuratuur „laiendab” kuriteokoosseise. Mida see praktikas tähendab? Seda, et prokuratuur on hakanud ametlikult looma kunstlikke kuritegusid tegudest, mis seaduse järgi ei ole kuriteod. Seega prokuratuur omavolitseb. Ja mitte üksi. Kuna prokuratuur on eeluurimise juht, siis koos prokuratuuriga omavolitseb aktiivselt ka kapo.
Nendest omavolitsemistest oleme saanud meediast lugeda. Tuntuim paragrahv, mida oma suva järgi „laiendatakse”, on toimingupiirang. Viimasel ajal on hakatud ka kelmuse ja võltsimise paragrahvi muinasjutuliselt loovalt sisustama. Mis peamine, „laiendamise” kaudu kriminaalmenetluse alustamist kasutatakse eelkõige poliitilistel eesmärkidel, inimeste represseerimiseks ja maine kahjustamiseks. Meenutage nn EKREIKE valitsuse kukutanud Kersti Krachti kaasust ning kasvõi mulle konstrueeritud kuritegu.
Samal ajal on kohtud toonud järjest julgemalt välja prokuröride enda seaduserikkumisi. Nii näiteks taandas Harju maakohus 22.10.2021 juhtiva riigiprokurör Taavi Perni, kuna viimane oli rikkunud kahtlustatava kaitseõigust, survestanud kahtlustatavat, vassinud kohtule ning rikkunud kahtlustatava omandiõigust. 09.05.2022 tunnistas Ringkonnakohus prokuratuuri 02.05.2019 jälitustoimingu loa õigusvastaseks. 14.06.2022 tuvastas Riigikohus, et riigiprokurörid Vahur Verte ja Raigo Aas esitasid kohtule valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid.
See näitab, et prokurörid, kes peavad tagama kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja lähtuma oma ülesannete täitmisel rangelt seadustest, on asunud hoopis seaduserikkujate rolli. Nii käituvate prokuröride suhtes ja eelkõige seetõttu, et prokurör esindab kohtus riiki ja kahjustab oma seadusevastase tegevusega riigi mainet, oleks ootuspärane eriti paindumatu suhtumine. Aga ei. Ühegi seaduserikkujast prokuröri suhtes pole kriminaalmenetlust alustatud.
On ju tragikoomiline olukord, kus prokurör süüdistab kohtus isikut dokumentide võltsimises ja kasutab ise selleks võltsitud menetlusdokumente. Või süüdistab prokurör kohtus isikut kelmuse toimepanemises, millega loodi kellelegi pettekujutelm ehk viidi eksitusse, olles ise samal ajal moonutanud kriminaalasjas tegelikke asjaolusid ja püüdnud eksitada kohut.
Siin jõuame sõna „õigusriik” juurde tagasi. Kui seaduse ees on kõik võrdsed ja kõiki tuleb kohelda ühtemoodi, siis miks ei kehti seadused prokuröridele endale? Ei ole võimalik olla õigusriik, kui riiki kohtus esindavad prokurörid rikuvad seadusi ja vastutust ei järgne.
Seega, lähtudes justiitssüsteemi ühest olulisest lülist – prokuratuurist –, ei ole Eesti kuidagi õigusriik. Pigem saab Eestit nimetada meelevaldseks riigiks. Riigiks, kus võim ei allu seadustele ja otsuseid tehakse suva järgi.
Tahaks väga loota, et ükskord saabub aeg, kui seadused kehtivad kõigile ühtemoodi – nii riigivõimule kui lihtinimesele, konservatiividele kui liberaalidele. Täna see nii ei ole.