10.12.2015
kerturmasraudvere
Läänes on viimastel aastakümnetel teatud ühiskonnagruppide juures toetust kogunud ning vaid päris hiljuti poliitika eesliinil omale koha välja võidelnud kogum ideid, mida toetajad kutsuvad “progressiivseteks”. Kuna nimetatud ideed pole enam päris noored, võib suurem üldsus neid segi ajada (ja pahatihti ajabki) liberalismi ja vasakpoolsusega üleüldse. Sellist segiajamist kohtab ehk kõige sagedamini inimeste juures, kes ka ise soovivad näha vasakpoolsust kui ühtset, pragunematut ja jagamatut poliitilist positsiooni. Sellist soovunelmat tahavad loomulikult kõige vähem parandada progressiivid ise, sest see annab neile suurepärase võimaluse süstida oma ideoloogiat ka neisse vasakjõududesse, kes muidu annaksid neile vägagi külma vastuvõtu. Meenutab Trooja hobust, kas pole?
Progressivism sai alguse klassikalise liberalismi veriselt vihase ja omamoodi marksistliku väikevennana juba 1950. aastatel. See külvas “seksuaalse revolutsiooni” ja multikulturalismi seemneid ning selle mõju viis mitmel pool kiiresti teravate konfliktideni. Viimastest üks kuulsamaid on ehk sündmusterida 1968. aasta maikuus Prantsusmaal. Ideede ümber tekkinud liikumine jäi 80ndate tulekuga pidama punaste Che Guevara T-särkide ja revolutsiooniromantika juurde, samas kui mitmed progressivismi vähem marksistlikud (ja seega mõistlikumad) ideekillud said Lääne-Euroopa ja Ameerika vasaktiiva igapäevapoliitika osaks.
Tänapäevane progressivism alustas Lääne-Euroopas ja eriti Ühendriikides taassündi kümme-viisteist aastat hiljem, uuendades jätkuvalt kollektivistliku tõekspidamiste nimekirja oma arusaamadega rassist, soost ja seksuaalsusest. Hakati praktiseerima kodanike jaotamist eri kategooriatesse nende majandusliku klassi, soo/seksuaalsuse ja rassilise kuuluvuse järgi. Viimane taasõhutas kuuma leegiga põlema rassikonfliktid Ameerikas ja mujal lääneriikides. Progressivism ülistas poliitilist-rassilist solidaarsust ja vägivalda selle vastu, mida nägi olemuselt rassistliku, seksistliku ja rõhuva Lääne poliitilise süsteemina.
Mõtteviis muutus. Enam ei olnud tähtis küsida: “Mida kogeb Joonas või John?”, vaid “Mida kogevad mustanahalised inimesed?” Rõhk indiviidilt ja tema õigustelt liikus kollektiivi kogemustele. Tekkis identiteedipoliitika – indiviid oli edaspidi progressivismi silmis alati grupi osa ning alati samavõrd rõhutud ühiskonna poolt kui teised sama grupi liikmed. Alguse sai naiivne uskumus, et kõigi mustanahaliste kogemused on samaväärsed, ühised, samuti kõigi valgete ja samamoodi kõigi muude rasside kogemused. Selline rõhumuutus kaotas ka vajaduse saavutada ühiskondlikku dialoogi, sest ühiskond on alati jagatud rõhutud ja rõhuvateks gruppideks või klassideks. Ainus võimalus asja parandada on võidelda kõigis küsimustes ja olukordades rõhuva grupiga – selleks on progressivismi teoorias alati valge heteroseksuaalne mees. Tema on kogu kurja juur.
Kui identideedipoliitika lõi kaitsva süsteemi, mis automaatselt õigustas kõiki progressivismi ütlusi ja tegusid vastuhakuga väljamõeldud rõhumisele, siis progressivismi ründerelvaks on kohe kindlasti poliitkorrektsus. See on põhimõte, mille järgi kõik ühiskonna liikmed, kes seisavad vastu rõhuvale süsteemile, peaksid avalikult demonstreerima progressiivseid ideaale. Seda saab teha näiteks sõnavara piiramise teel. On ebakorrektne ja seega rõhuv öelda midagi, mida rõhutud ühiskonnagrupid võiksid pidada solvavaks, diskrimineerivaks või ülekohtuseks. Kuna selle üle, mis ja kui palju on ülekohtune või diskrimineeriv, saab otsustada vaid progressivist, siis nimetatakse rõhuvaks ka igasugust kriitikat ja kommentaari, ükskõik kui õigustatud see objektiivselt ka poleks. Selline korraldus annab vaba voli sildistada isikuid väga segastel asjaoludel, süüdistada neid mis iganes gruppide solvamises ka siis, kui reaalseid kaebusi ei eksisteerigi.
Üks eriti kurblik näide poliitkorrektsuse kurjemast küljest on Suurbritannias Rotherhamis üle kümne aasta tegutsenud ja eranditult immigrantidest koosnenud kuritegelike kampade vägistamisohvrite nimekiri, mis koosnes tuhandetest alaealistest valgetest Briti lastest. Need kambad said täielikus puutumatuses jätkata nii kaua vaid seetõttu, et kohalikud politseivõimud keeldusid eranditult moslemitest koosnevate gruppide suhtes midagi ette võtmast, kartes jääda poliitkorrektse rünnakulaine alla. Kõik ju kardavad enda rassistiks sõimamist.
Kuigi ehk algselt mitte otseselt selleks eesmärgiks loodud, on poliitkorrektsusest saanud tööriist, mille abil on lihtne marginaliseerida ning automaatselt kõrvale heita teisitimõtlejate ning poliitkorrektsuse teooria poolt mitte kaitstud ja toetatud elanike rühmade arvamusi, otsuseid ja tegusid – “need grupid pole rõhutud, nende poolt tulenev kriitika on seega vale”. Rõhujad püsigu parem vagusi.
2. novembril kutsus Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Krister Paris meediat üles kehtestama ühe parlamendierakonna suhtes täielikku meediaboikotti, ning seda sellepärast, et viimane ei käitunud poliitkorrektselt. Selline väljaütlemine oli meeldiv vaid põhjusel, et lubab meil siinkohal ehk lihtsamalt pilku heita progressivismi antiliberalistlikku masinavärki. Kas mäletate Voltaire’i mõtet, mille andekas kokkuvõte Evelyn Halli poolt kõlas: “Ma ei kiida heaks, mida te ütlete, aga ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda”? Valgustusajastul sündinud liberaalne idee, mille võiks kerge südamega viimasel ajal tihti teemaks olnud “Euroopa väärtuste” alla lugeda.
Valgussõõri ilmus seesama lõhe valgustusideedest sündinud klassikalise liberalismi ning Läände kolinud marksismist sündinud progressivismi vahel. Üks toetab eraisiku õigusi ja seisab surmani nende eest niikaua kui nad teiste õigusi ei riku. Teine nõuab vaikust teisitimõtlejate poolt. Aga huvitavaid näiteid progressivismi mitteliberaalsusest on veel, näiteks kvoote puudutavaid. 13. oktoobril tuli uudis Austraaliast, kus kohaliku suurfirma Transfield Services eesistuja Diane Smith-Gander kuulutas, et mehed “ei soovi oma töökohti kaotada ja see on kurb, kuid see on siiski nii, nagu asjad on. See ongi probleem, mille ees me seisame. Osa mehi peab ära andma raskelt teenitud ametid, et lubada soolist võrdsust”. Naljakas, mis argumentidega üritatakse õigustada võrdsuse kaotamist ühiskonnast.
Soolised, rassilised või muud sorti kvoodid on otseselt vastuolus klassikaliselt liberaalse ja demokraatliku võrdsete võimaluste printsiibiga, ideega, et kõik inimesed peaksid saama ühesuguse kohtlemise osaliseks, mitte piiratud tehislike barjääride või meelevaldsete eelistustega. Progressivistlikud kvoodisüsteemid on ju otseselt sihitud põhimõtte vastu, et tööturul peaks ameti saama selleks kõige enam kvalifitseeritud isik. Kvoodid asendavad töökogemuse ja võimed irrelevantsete faktoritega ning inimesi hakatakse hindama, piirama, üles upitama ja diskrimineerima nende usu, soo, seksuaalsuse, rassi või millegi muu sama kõrvalise järgi. Progressivistlikus maailmapildis ei saavuta indiviid edu isikliku panuse ja võimete tõttu, vaid see otsustatakse ära tema eest selle järgi, millistesse demograafilistesse kategooriatesse ta parajasti juhtus sündima.
Neid juhtumeid võrreldes ehk paljastubki progressivismi olemus kõige selgemalt – ebaõiglus üksikindiviidile, et heastada mingit sorti tontlikku kollektiivset, institutsioonilist ja kaheldavat ebaõiglust kindlate väljavalitud gruppide vastu, andes sellega neile gruppidele eelistatud staatuse seaduse ja ühiskonna ees. On ju vaieldamatu, et nn positiivne diskrimineerimine, teatud elanikkonna gruppidele eriliste privileegide ja võimaluste andmine on alati ka täiesti tavaline “negatiivne” diskrimineerimine mõne teise grupi esindajate vastu – nende ees lüüakse ju uks kinni vaid nende kaasasündinud omaduste pärast.
Liberalism kui ideoloogia tärkas individualismist ning on alati olnud seotud üksikisiku ja tema õigustega, samas kui uusprogressivism on oma olemuselt sügavalt kollektivistlik. Kõik progressivismi, identideedipoliitika ja poliitkorrektsuse juures on ehitatud üles indiviidi ära kasutama. Iga osa ideoloogiast töötab vaid tänu üksikisiku altile koostööle. Vaid indiviid ise saab otsustada, kas anda oma õigusi ära, et poliitkorrektsuse teoorias väljavalitud gruppidele privileege ulatada. See omakorda tähendab, et olukorras, kus ühiskonna liikmed ei aktsepteeri toimuvat, ei saa ka progressivism oma eesmärke täita.