05.01.2025
Nemad on maailma tulevik.
Saksa ajakirjanik Boris Reitschuster spekuleerib võimalike arengute üle: Alice Weidel laval koos Elon Muski ja Donald Trumpiga – ja Olaf Scholz jäetakse kõrvale?
Kutse New Yorki, kohtuma Trumpiga – pöördepunkt?
Kujutage vaid ette pilti Washingtonis 20. jaanuaril 2025: Donald Trump, ümbritsetud rõõmustavatest toetajatest, saab teist korda USA presidendiks. Lava ette on rivistatud maailma võimsamad inimesed: riigipead, diplomaadid, poliitilised raskekaallased. Scholz ja Merz võivad puududa, suurte ja võimsate keskel istub Alice Weidel. Rahulik, keskendunud, jälgiv – stseen, mis oleks Saksamaa meediamaastikule ja poliitilisele kompleksile äikeseragin.
See, et Weidel on kutsutud, pole veel kinnitatud fakt, kuid on üha rohkem tõendeid selle kohta, et AfD juht võib olla üks väheseid sakslasi, kes sellel ajaloolisel sündmusel osaleb. Kui see nii on, oleks see Saksamaa poliitika jaoks sümboolne maavärin: kui vanad parteid on välistatud, istub esireas AfD esindaja. Pilt, mis võib kõigutada puna-rohelise koalitsiooni poliitilist hegemooniat.
Nii või teisiti: Saksamaal aastaid demoniseeritud ja kõikvõimalike vahenditega isoleeritud AfD saab nüüd USA-lt ootamatut tuge, päris tipust. Pidevalt “hüljatuna” kujutatud partei asetab Atlandi-ülene tunnustus ootamatult hoopis teise valgusesse. Ja ajastus ei saaks olla plahvatusohtlikum kui ajal, mil puna-roheline hegemoonia kõigub ja üha enam kodanikke umbusaldab väljakujunenud parteisid, USA suundumus avab võimaluse Saksamaa poliitilise maastiku ümberkorraldamiseks.
Punaroheline kaardimaja väriseb
Seni on Saksa vanade parteide ja paljude meediaväljaannete strateegia lähtunud AfD välistamisest, selle valijate demoniseerimisest ja seeläbi poliitilisest ruumist eemal hoidmisest. Tänu “tulemüürile” on garanteeritud, et valitsuses on alati vasakpoolne partei – ja see saab ajada puna-rohelist poliitikat, ükskõik, kes valitsust formaalselt juhib. Isegi kantsler Friedrich Merz seisaks jätkuvalt ökosotsialismi eest – lihtsalt uue fassaadiga.
Kuid see vasakpoolse võimu kindlustamise strateegia töötab pikas perspektiivis vaid seni, kuni rahvusvaheline kliima seda toetab. Seoses Trumpi naasmisega Valgesse Majja ja Muski meedia tõhusa toetusega AfD-le muutub see eraldatus üha raskemaks.
On täiesti võimalik, et Scholz, Merz ja Co ei saa Trumpi ametisseastumise kutset. Ebatõenäoline on ka Steinmeieri võimalus kutsutud saada, sest ta solvas Trumpi kui “vihakõnelejat” pärast oma esimest valimisvõitu. AfD juht on hoopis teistsugune: ilmselt on tal hea võimalus tipus olla.
Sellised pildid räägiksid keelt, mis ei jääks Saksa valijatele märkamata. Ja need kujutavad endast tohutut väljakutset poliitilisele ja meediaeliidile. Lõppude lõpuks, kuidas saab AfD-d jätkuvalt näidata autsaiderina, kui temaga rahvusvahelisel areenil kurameeritakse?
Kas see muudab mängu?
Loomulikult ei toimu sellised paradigmamuutused üleöö. AfD ja Trumpi häbimärgistamine, isegi demoniseerimine on sügavalt juurdunud enamuse alateadvuses. Kuid sellised asjad pole kivisse raiutud. Praeguste valimiste jaoks võib USA tuulemuutus tulla liiga hilja, et sellel oleks dramaatiline ja otsustav mõju. Kuid dünaamika võib aastate jooksul Saksamaa poliitilist struktuuri täielikult muuta. Sest kui üks on kindel, siis see, et Saksamaa kopeerib USA tendentse sageli teatud hilinemisega.
Nii oli see woke-värgiga, mis saabus Saksamaale Ameerika ülikoolidest, ja nii võib juhtuda ka võimaliku kultuurikonservatiivsusega, mis kehtestab end vastutrendina. Saksamaa poliitika- ja meediamaastikul on ees põnevad ajad – näitlejad näivad olevat ette valmistamata selleks, mis võib tulla.
Hüsteeria hääled
Närvilisus on juba tuntav, nagu näitab pilk sotsiaalmeediasse. Lugejate kommentaare Weideli USA-reisi kohta iseloomustab pahatahtlikkus ja põlgus, mis aga annavad tunnistust pigem abitusest kui veendumusest:
“Kui mind kui partei juhti, mis üritab meeleheitlikult demokraatlikku väljanägemist anda, toetaksid fašistid ja natsid nagu Musk ja Trump, oleks mul üsna piinlik.”
“Taaskasutuskeskuses on prügikotid samuti üksteise kõrvale laotud.”
Need lugeja kommentaarid näitavad mitte sedavõrd põhjendatud kriitikat, kuivõrd väljakujunenud jõudude ja nende virtuaalsete abistajate ja järgijate paanikat, kes tajuvad, et nad kaotavad olukorra üle kontrolli.
Pilk tulevikku
Seni end kõigutamatuna esitlenud puna-rohelist hegemooniat võivad need arengud tõsiselt kõigutada. See, mis täna näib olevat silmapaistmatu nihe, võib pikas perspektiivis vallandada tektoonilise muutuse. Ja kui Saksa poliitiline eliit ei õpi varsti reageerima uuele reaalsusele, ootab seda ees sarnane saatus nagu vanadel parteidel Prantsusmaal või Itaalias: praeguse parteisüsteemi kokkuvarisemine.
Kui Friedrich Merz oleks tark ja julge poliitik, saaks ta neid arenguid sümpaatselt ära kasutada, näidata üles julgust ja seada end USA-st Euroopasse pühkiva konservatiivsuslaine etteotsa. Kuid selle asemel jääb ta kuulekalt CDU puna-rohelise Babüloonia vangistusesse ja võib saada traagiliseks tegelaseks Saksamaa poliitikas. Samal ajal kui Weidel laeb oma positsiooni sümboolse jõuga, panustab Merz hobusele, kes on pikka aega lonkav olnud – ja seda tehes võib ta lõpuks poliitilisse kuristikku ajada. Sest üks on kindel: igaüks, kes usub, et suudab ajaloo dünaamikale igavesti vastu seista, avastab varem või hiljem, et see käib talle üle jõu.