Kes kaitseb homopaare lähisuhtevägivalla eest?

Hiljuti kuulutas viha- ja vaenuõhutaja Mikk Pärnits, kelle meelest võiks kõik üle viiekümnesed inimesed maha surra ja kelle meelest laulupidu on natsibakhanaal, et “traditsiooniline perekond on lapsele (ja naistele) kõige ohtlikum koht”. Irooniline on, et sõnad, millega ta normaalseid perekondi demoniseeris ja alandas, kõlasid üritusel, kus president autasustas teda vägivallatuse eest.

Perevägivald on kahlemata probleem, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Iga selline juhtum on lubamatu ja väärib ühiskonna hukkamõistu. Ent üksikute negatiivsete näidete laiendamine kõikidele normaalsetele perekondadele on absurdne.

Millest aga pärnitsad ja vasakliberaalid rääkida ei taha, on tõsiasi, et märksa tõsisem perevägivalla riskirühm on hoopis homopaarid. On ootuspärane, et nn sooneutraalsuse eestseisjad ja valge keskealise heteromehe demoniseerijad ei kõnele mitte kunagi koduvägivalla inetust köögipoolest nende seas, vaid annavad mõista, justkui vägivald oleks iseloomulik ainult heteropaaridele. Tegelikkus on teine.

Michigani Ülikooli poolt Atlantas, Bostonis ja Chicagos läbi viidud ning 2018. aastal avaldatud uuringu andmetel kannatavad ligi pooled (46%) homoseksuaalidest oma samasoolise partneri poolt põhjustatud koduse vägivalla käes. Protsent on suurem kui normaalsetes, traditsioonilistes perekondades ja võib tegelikkuses olla veelgi suurem, sest hirm teisese ohvristumise ees ühiskonnas takistab homoseksuaalsetel inimestel teatada vägivallakogemusest (Gosselin 2005). Ega Eestiski olukord teine pole, ükskõik kui kena ja vahvana sellist seksuaalkäitumist näidatakse ja kui palju gay-paraade korraldatakse. Naerul näo, paksu meigi ja provokatiivsete kostüümidega peidetakse pisaraid, valu ja sinikaid.

Mõnele see ilmselt meeldibki. Pärnits pani enda sõnul autasustamisele selga roosa kleidi ja jalga tikkkontsad, sest soovis teha end „haavatavaks, mõnitatavaks ja naeruväärseks“, nagu naisi tihti nähtavat. Andke andeks, aga kui palju on ühikonnas neid, kes peavad normaalseks masohhistlikku soovi saada haavatud, mõnitatud ja naeruvääristatud. Teiseks tuleb siit ka selgelt välja Pärnitsa tegelik, sildistav ja halvustav suhtumine naistesse. Ükski normaalne inimene ei näe naisi sellisena.

Ilmselgelt ei vasta homoseksuaalide enda kohta kasutusele võetud moderne nimetus gay (ingl k. ‘rõõmus’) oma tegelikule sisule, vaid varjab lähisuhtevägivalda, frustratsiooni ja valu, mida nad teineteisele ja nende „peredes“ elavatele lastele põhjustavad. Vägivald ei mõjuta mitte üksnes vägivalla osapooli – kannatanut ja toimepanijat – vaid ka teisi pereliikmeid. Vanemate vaheline vägivald avaldab seda pealt näinud lastele tõsist psühholoogilist mõju, luues niiviisi soodsa pinnase vägivallamustri edasikandumiseks põlvest põlve. Ka depressioonid, alkohol, HIV ja narkootikumid käivad samasooliste paaridega kaasas märksa tihedamalt kui traditsioonilises perekonnas. Miks sellest ei räägita ja probleemiga ei tegeleta?

Miks ei räägita sellest lasteaedades ja koolides, kus lastele sooteadlikuse avardamise ja koolikiusamise vältimise sildi all homopropagandat tehakse? Kas homovägivalla mahavaikimine tähendab, et taoline käitumine on loomulik ja aksepteeritav? Just vaikimise tõttu jääb suur osa kurjusest koduseinte vahele. Vaikimine ja samasooliste propagandaorganisatsioonide toetamine sotsiaalministeeriumi poolt on sisuliselt hoopis nn sooneutraalse vägivalla vaikiv heakskiit. Kui veelgi otsesemalt, siis kiidulaul peksmisele. See ei ole aktsepteeritav.

Arusaadav, et sellistele kooselupaaridele ei saa lapsi adopteerida. Oht langeda samasooliste vanemate vägivalla, ahistamise ja tagakiusamise alla oleks äärmiselt suur. Tegemist oleks sisuliselt teadliku ja hoolimatu laste lähisuhtevägivalla kätte suunamisega, võimalus on fifty-fifty. Ja isegi kui lapsed ei satu vägivaldse paari juurde, on vägagi võimalik, et nad hüljatakse. Lisaks vägivallale on lahkuminek, truudusetus ja seksuaalpartnerite vahetamine sellistes kooseludes oluliselt suurem kui tavaperekondades. Kas laste heaolu, tervis ja psüühika ei maksa midagi? Rääkimata sellest, et igal lapsel peab olema õigus normaalsele perekonnale, ehtsale emale, isale, mitte sookonstruktsioonidele, ja turvalisusele. Lapselt tema adopteerimisel selle võimaluse äravõtmine on räige laste õiguste rikkumine.

Nii Eesti 2011. aasta rahvaloendus kui teiste riikide statistika tõestab, et just traditsioonilises abielus olevate paarides sünnib lapsi rohkem kui vabaabielus või üksikemadel, viljatutest hedonistlikest homopaaridest rääkimata. Juba ainuüksi seetõttu, lisaks moraalsetele ja eetilistele kaalutustele, peab riik kaitsma traditsioonilist perekonda ja abieluinstitutsiooni, eriti Eestis, kus sündimus on negatiivne. Kui just võimul ja meediakraanide juures ei ole need, kes arvavad, et lapsed on keskkonnareostus, nagu äärmusfeministid kuulutavad. Kõige turvalisem koht on ikkagi traditsiooniline perekond ning abielu defineerimine põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna on õigustatud ja vajalik.