Kes on meie Kaurismäki?

Presidendi ja relvarahadega on praegu väga halvasti. Ent sellel masendaval taustal ei tohi unustada, et halvasti on ka eesti kultuuriga, eelkõige filmikunstiga. On tore, et filmi, meediat ja kunsti õpetatakse Tallinna Ülikooli BFMis. Asutuse uus direktor Ivo Lille tundub aga natuke kohtlane, tüüp ajab täielikku kelbast näost välja: meie asutusel on potentsiaali saada rahvusvaheliseks arvamusliidriks filmis, meedias ja kultuuris. Selline jutt kõlab uhkelt, aga ei tähenda mitte midagi.

Enne kui unistada maailma arvamusliidriks saamisest, tuleks alustada lihtsamast: kas Eestis leidub üldse mõni normaalne inimene, kes suudab lõpuni vaadata kas või ühe tänapäevase Eesti Vabariigi autorifilmi? Aki Kaurismäki kuiv huumor ja tööliste elu või Kaljo Kiisa hullumeelsus said vaataja kätte, sest neis oli midagi ehedat. Tänased haledad filmitegijad toodavad seevastu ideoloogiliselt koormatud teoseid, mis on samaaegselt nii pretensioonikad kui ka surmigavad.

Sellised totakad filmid nagu „Firebird“, mis propageerib homoseksuaalset armastust Nõukogude armees, või BFMi toodetud „Sandra saab tööd“ ja mitmed tudengifilmid, kus eesti mees on peaaegu alati joodikust patriarhaalne türann, naine aga ohver või feministlik kangelane, on näited raskekujulisest ajumädanikust.

Siit tuleb teoreetiline küsimus: kuidas saavad niivõrd kesised loojad üldse pretendeerida autoriteedile laias maailmas? Sellel jutul ei ole jumet. Eesti film ei ole ei rahvuslik ega populaarne. See ei kõneta eestlast, sest on täis feminismi, kliimaalarmismi ja teisi uuskommunistlikke moeteemasid, mis ei puuduta ammu enam kedagi ei siin ega seal.

Rahvusvaheline arvamusliider ei sünni Brüsseli või Hollywoodi narratiivide edastamisest. See sünnib siis, kui suudetakse luua Eesti filmi, mis on kunstiliselt tugev, rahvuslikult enesekindel ja rahvale arusaadav. Praegu pretendeeritakse aga millelegi, mis lõhnab tugevalt ja väga ebameeldivalt vasakliberaalse anaalaktivismi järele.

Eesti kultuur vajab uut hingamist – mitte globaalset aplausi, vaid koduseid lugusid, mis kannavad rahva mälestust ja väärtusi. Seni jääb küsimus õhku: kes on meie Kaurismäki? Kes vastutab? Kes peaks pool suud koomal hoidma?

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 03.09.2