II pensionisambaga ei ole võimalik tekitada tuleviku suurt raha ega tagada tuleviku aktiivset ettevõtlust. Sel on mitu deklareeritud eesmärgi vastaselt töötavat osa. Seetõttu tuleb II pensionisamba kohustuslikkus lõpetada.
Kõige käegakatsutavam kahju II pensionisambaga on raha äravõtmine ja andmine leebete börsimängurite kanda. Esimene tärkav probleem on teenustasudena äravõetav osa. Seeläbi jääb majanduskasvu kasutama väiksem summa kui pensionisambasse investeerija on sinna paigutanud.
Teiseks on II pensionisamba raha kasutamisel suurte riskide vältimiseks seadustatud piirangud Nendega eeldatakse investeerimiskohtadena usaldusväärsemate ettevõtete kasutamist, välditakse suure riskiga ettevõtteid. Viimaste seas on aga ka idufirmad. Idufirmade välistamine lõikab pensionifondidest ära majanduskasvu suuremat osa tagavad uued majanduse arengusuunad. Pensioniraha jõuab uutesse ettevõtetesse alles siis, kui nendes on suurem majanduskasv juba loodud, kui on jäänud veel vaid kasv peenhäälestamisest. Siit tuleb paratamatu üldisest majanduskasvust aeglasem pensioniraha kasv.
Kui hoolduskulude tõttu jääb pensionisambasse suunduv raha 1% väiksemaks ja uutest ettevõtetest eemalejäämise tõttu veel 1%, siis 35 aastaga tähendab see majanduse arengust ja kasvust eemalejäämine poole paigutatud raha kasvu kaotsiminekut. Mõõdukas inflatsioon aitab muidugi sellist ilmajäämist näiliselt varjata. Inflatsiooni abil suudetakse näidatata paigutatud summat kasvava numbrina. Ja propagandistid võrdlevad jälgede segamiseks erinevaid fonde, tuues “eeskujuks” parasjagu rahandusliku loteriivõidu tabanuid ja siunates õnnemängus “saamatuid”.
Hoolduskulude ja investeerimispiirangute tõttu saamata jääv osa on konkreetselt mõõdetav reaalsete fondide summaarse kasvuna. Seda on hästi käsitlenud Indrek Neivelt, viimati ERR-i portaalis.
Tulevaste pensionäride vaesustamisel II pensionisamba maksetega on veel teine, peidetum külg. Kui inimestele jääb vähem raha kasutada, siis on nad sageli sunnitud rohkem laenu võtma. Hiljem peavad nad töötama selle raha tagasi ja lisaks veel ka väikelaenu krõbedad protsendid. Kui inimene saaks pensionifondidesse võetavat raha otse rahana kasutada, siis tulevikus jääks ka laenu protsentideks teenitud raha inimese enda kasutada. Pangalaenu sund vähendab samaaegselt inimeste riskijulgust, hoiab tagasi uutest riskiga seotud ettevõtmistest, mis suure hulga inimeste peale arvestatuna annaksid ühiskonnale rohkem arendusi ja uuendusi, millest mõni annaks suuremat kasu.
Teisalt – andes raha pankade ja nende fondide kätte, suureneb terviklikul laenuturul pakutava raha hulk. Ja suureneb ka pankade kiusatus iga hinna eest inimestele laenu pakkuda, kui vähegi tagatist on. Viimases variandis jääb väikestegi häirete korral reeglina kaotajaks pehmeksräägitud inimene. Kuigi pensionifdondide raha ei või tarbimislaenudeks pakkuda, suurendab see rahaturu terviklikkuse tõttu tarbimislaenudeks pakutava raha hulka. Inimene surutakse laenama iseenda raha.
Kui palju kaotab kodanike rikkuse areng II pensionisambasse äravõetavast rahast tärkavate pangakoormiste tõttu, on palju raskem ennustada. Kas see vähendab kodanikkonna rikkuse arenemise võimalusi veel 1% aastas või rohkemgi, on vägagi subjektiivne hinnang. Aastatega koguneb sellest aga kodanikele veel ilmselt kümnetes protsentides mahajäämust.
II pensionisamba rahadest kasvav pangalaenude dumping kahandab samuti ettevõtete mitmekesisust, vastutustundlike dumpingust keelduvate ettevõtete hulka ja seeläbi nii majanduse plastilisust kui efektiivsust. Ettevõtete arengu surumine laenuandmises tarkade isikute ettekujutuse piiridesse lõikab ära suure osa võimalikest tarkadest uuendustest ja lahendustest. Kahaneb ka otsesem tootja-tarbija suhe ettevõtete arvu vähenemise ja mahukuse suurenemise tõttu. Selle tulemusena nõrgeneb tarbija võimalus oma tarkade valikutega mõjutada tootmist. Toidukaubanduse kontsentreerimine riiklike sunnivahenditega (paavstist paavstlikumate euronõuete esitamisega) 2000 a. paiku on viinud järgnevalt tava-toidukaubanduse kvaliteedi ränka langusesse – samamoodi toimib tootja-tarbija suhte nõrgendamine ka teistes valdkondades.
II pensionisamba toimimisel eitatakse raha funktsionaalset, kokkuleppelist, olemust. Sedakaudu vaesustatakse inimesi peale eelpoolkäsitletud raharingest tulenevale inimeste suhtelise vaesumise. Raha ei saa sukasäärde korjata, ei tädi Maali ega pankuri pensionifondi omasse. Majandussüsteem sööb paratamatult ära katteta raha väärtuse. Poliitmissadel võib ju posida, et praegune rahasüsteem on absoluutselt midagi muud kui varasemad, tegelikult on seda ohustamas täpselt samad kollapsid, mis eelmisel sajandil eestlaste raha korduvalt korstnasse keerasid. Igapäevane rahatrükk sööb vaikselt inimeste rahas paiknevaid väärtusi, sõltumata nende asukohast.
Tulevikus, nagu ka praegu, saab pensionina välja maksta vaid mõõduka osa antud hetkel toodetavatest väärtustest. See sõltub samavõrd töö tegijate usaldusväärsusest kui reaalsetest tehnoloogilistest investeeringutest. Mida vahepealsel ajal on teinud raha numbrid, pole kuigi oluline. Kui raha on olnud väga stabiilne ja pensionitena hakatakse välja nõudma liiga suurt osa hetkel toodetavatest väärtustest, lähevad pensionisüsteemiga seotud ettevõtted pankrotti ja järgnevalt pensionite väljamaksmise ajal jäävad kõik ilma. (Selle ohu ennetamiseks on II pensionisambas ette nähtud kõigilt kodanikelt täiendava raha koorimine fondide hävitatu hüvitamiseks.) Kui lihtsalt inflatsioon on raha ära põletanud, ei saa rahalistest investeeringutest keegi suurt mingit toetust. Rootsi praegused head fondipensionid toetuvad olulisel määral välisinvesteeringutele – teistest maadest imporditavale rahale, vaesemate maade töö maksustamisele.
Majandusest ei saa raha suvaliselt välja pressida majanduse “perejuveelide” oksjonile paiskamisega, majanduse pankrotvarast raha välja tõstmisega ja seejärel majanduse rentslisse viskamisega. Majandust ei saa kohelda viisil, kui seda tehakse majanduskriiside korral raha kättesaamiseks makseraskustes üksikisikult.
Pensioniraha saab koguda vaid maksudena. Variantidest, kas seda kogub riigiaparaat ühe maksuna või mitu erafirmat konkureerivalt ja eraldades kogutud maksust esmalt endale garanteeritud kasumi, omab selget eelist riiklik kogumine. Riiklik pensioniraha kogumine võimaldab ka kõige jätkusuutlikumalt kasutada pensionite tagamiseks terviklikku majanduskasvu. Praegune erastatud II pensionisammas kurnab aga terviklikku majandussüsteemi, olles toeks vaid monopolide kontsentreerumisele.
Vihane võitlus II pensionisamba säilitamise poolt on arusaadav – sellega kaob praeguste pensionifondides oleva raha kasutajate “õigustatud ootus” karistamatult kodanike raha, tööd ja vara endale kantida ja lähituleviku arenguid tugevamini enda kasuks suunata. 21. sajandile omaselt otsitakse paaniliselt “hoolivaid” ettekäändeid, miks seda ei tohiks teha. Kõige eemaletõukavam on virtuaalse maailma seadmine reaalsest tähtsamaks – virtuaalsete seaduslike ärikonstruktsioonide tähtsamaks pidamine reaalsest inimeste elu toimimisest. Selline II pensionisamba kaitsmine meenutab seaduslike varaste tegevust.
Praegu toetutakse raha utoopilistesse pensionifondidesse suunamisel lollidest vähemuse kaitsmise vajadusele. Ja selle abil võetakse ära raha enamuselt, aga kokkuvõttes kõigilt peale fondiomanike. Võetakse enamuselt kodanikelt väiksemaks võimalust targalt majandust arendada ja isiklikult enda tulevikku kujundada. Praeguse II pensionisambaga kuulutatakse kõik kodanikud hoolekandeasutuse hoolt vajavateks lollideks. Unustades, et selline hoolekandeasutus tervikuna on siiski ainult kulu, tootmata lisaväärtust. Lollid, ka lollideks kuulutatud, ei saa ühiskonda edasi viia.
II pensionisamba fondid jätavad kodanikud nende rahast otseselt ilma, pidurdavad majanduse arengut ega arvesta enda lubadustes raha sotsiaalset olemust. Mitte ainult otsese rahast ilmajätmisega pole tegemist, vaid ka majanduse arengu aeglustamisega vähendatakse tulevast siinset pensioni. Pensioniraha saab vaid pensioni maksmise ajal toimivalt majanduselt koguda. Ja selleks peavad maksustatavad olema piisavalt usaldusväärsed, ei tohi suhtuda rassistlikult valgesse vanainimesse. Et pension oleks elujõulisem, on vaja tagada laiemat loovat hoolekandevaba ettevõtlust ja piisavalt järgmist töötajate põlvkonda – praegusaegseid lapsi.
II sammas tuleb kuulutada riiklikult veaks. Praegu väärib arutamist vaid see, kuidas see süsteem lõpetada. Kuidas lõpetada hämamine, kuidas tagada kodanike õigus oma töövilju kasutada, kuidas suunduda orgaanilisema majanduse arenemise poole, kuidas korraldada fondidele pehmem maandumine. Riigimehelik poliitik peab arvestama ühiskonna tervikarenguga.
Tõnu Ploompuu, pole kunagi omanud 2. pensionisammast