Kes tellib muusika, see vastutab ka lauljate eest

Kui poliitik astub kaamerate ette, et rääkida miljardilistest investeeringutest, uutest programmidest või strateegilistest võitudest, on ta valdkonna ainuisikuline arhitekt ja kangelane.

Kui aga needsamad miljonid sulavad läbi küsitavate hangete teadmata suunas, teiseneb juht ühe hetkega pelgalt pealtvaatajaks. Jürgen Ligi hiljutine sotsiaalmeediaavaldus, kus ta deklareerib, et minister ei saa ega tohi hankeid sisuliselt juhtida, on õpikunäide sellest, kuidas Eesti poliitilises kultuuris on vastutusest tehtud abstraktne juriidiline peitusemäng.

Ligi argumentatsioon kõlab esmapilgul loogiliselt ja seaduskuulekalt: minister ei tohi sekkuda detailidesse, sest see tähendaks korruptsiooniohtu ja onupojapoliitikat. Riigihankeid viivad läbi ametnikud ja spetsialistid. See juriidiline fassaad on aga mugav kilp, mille taha pugeda hetkel, kui avalikkus nõuab vastuseid ebaõnnestunud juhtimisotsuste kohta.

Selles loogikas peitub sügav vastuolu. Minister ei ole ministeeriumis lihtsalt külaline või ekspert, vaid selle asutuse kõrgeim juht, kes määrab ametisse kantslerid, asekantslerid ja ametite pead. Kui minister loob süsteemi, määrab selle etteotsa inimesed ja kinnitab eelarve, siis on väide, et „mina ei vasta hangete eest“, pehmelt öeldes küüniline.

See positsioon murendab riigi ja kodaniku vahelist usaldust. Maksumaksjalt nõutakse sentruudulist täpsust ja kohustuste täitmist, samal ajal kui riigi rahakoti hoidjad delegeerivad vastutuse süsteemis allapoole, nähtamatutele hankekomisjonidele ja osakonnajuhatajatele. Tekib vastutuse vaakum, kus miljonite eurode raiskamisel laiutatakse vaid käsi. Süsteemne JOKK-retsept (juriidiliselt on kõik korrektne) lubab poliitikul säilitada oma tooli, positsiooni ja palga, jättes reaalsed tagajärjed kanda ühiskonnale ja halvimal juhul mõnele madalama astme ametnikule.

Demokraatliku riigi toimimine ei saa tugineda ainult valitsuse seaduse paragrahvide kuivale tõlgendamisele. Juhtimine eeldab moraalset ja poliitilist selgroogu. Kui minister vastutab ainult nende paberite eest, millele ta ise käe alla paneb, siis taandatakse ministri roll pelgalt kõrgepalgaliseks kummitempliks. Kui valitsemisala ebaõnnestub süsteemselt, on see märk puudulikust järelevalvest ja valedest juhtimisotsustest, mis on alati poliitilise juhi vastutus.

Seni kuni tipp-poliitikud keelduvad tunnistamast, et vastutus algab sealt, kus lõpeb nende mugavustsoon, jääbki riigijuhtimine protsessiks, kus võidud kuuluvad ministrile, aga vead ja kulud jäävad anonüümse süsteemi ning maksumaksja kanda.

Rainis Lipstok