11.07.2019
Mart Helme võttis kord kasutusele mõiste “süvariik” ja nüüd on see oma elu elama läinud.
Massimeedias püütakse seda mõistet naeruvääristada, kujutades “süvariigist” rääkijaid vandenõuteoreetikutena – justkui näeksid nad kusagil kellegi pahatahtlikku kurja kätt koos käputäie kurjade geeniustega.
Tegelikult pole süvariik mitte lihtsalt kamp “pahasid”, vaid demokraatliku rotatsiooni puudumisest väljakujunenud ringkäendus- ja suunamissüsteem. Ja see süsteem näitab pidevalt oma nägu.
See juhtub siis, kui prokuratuur algatab kriminaalasja Tarandi eurokannikate loputajate, mitte provokaatori enda vastu, sest intrigant kuulub võimusüsteemi “omade” hulka. Siis kui amet ja positsioon tagab puutumatuse.
Või siis ootavad jõuametkondade inimesed ajakirjanikud ära, et ühe poliitiku kodu läbiotsimine avalikkuse ette jõuaks, hiljem aga venitatakse kohtuasi kahtlusaluse aastatepikkuseks solgutamiseks. Siis kui võimueliidi vastaste vastu algatakse krimiasju väga lihtsalt ja süüdimõistev otsus on juba algusest äranähtav.
Või kui kohtud tegelevad kohtuliku aktivismiga, tehes otsuseid, mis muudavad mittekehtiva kooseluseaduse kehtivaks ning legaliseerivad võõrsil sõlmitud samasooliste abielu Eestis. Siis põhineb see otsus riiklikult soositaval ideoloogial.
Süvariiki võib tunnetada siis, kui ajakirjandus saab enda kätte mahukad toimikud või muu paljastava info, millele tavakodanik kuidagi ligi ei pääseks, ja see info on võimule ebameeldivate inimeste kohta.
Seda ka siis, kui jõustruktuuride üle puudub tsiviilkontroll või esindab seda töövõimetu ja ülekoormatud komisjon, mille eesotsas on pealegi endine jõuametkonna tippjuht. Selliseid näiteid võiks veelgi tuua, ja mitte vähe.
Süvariik on olemas. Teda saab neutraliseerida ainult demokraatliku tsiviilkontrolli ja liiga pikalt mugavatele toolidele istuma jäänud ametnike väljavahetamisega. Ka demokraatia reeglitel põhinev võimuvahetus teatud aegade järel mõjub süvariigile pärssivalt.
Eestis pole vaja pikalt ringi vaadata, et näha süvariigi märke.