Pärast Martin Helme hinnangut süvariigile kirjutas omapoolse definitsiooni sellele nähtusele sotsiaalmeedias väga tuntud ja loetud Harri Kingo.
“Minu jaoks on süvariik see mitteametlik võrgustik ja sidemed, mis on riigiametnike endi ja ka meie ärieliidi vahel ning mis on meie ühiskonna reaalsus. Sest Eesti on nii väike, et kõik veidigi olulised inimesed tunnevad kõiki teisi veidigi olulisi inimesi. Kes tunneb kedagi lapsepõlvest, kes koolist, ülikoolist, samalt õuelt, mingist malevast, töö kaudu, sugusluse läbi, tuttavate vahendusel jne.
Et meil on selline süvariik, see on praktiliselt meie paratamatus, mis tuleneb meie väiksusest ja meie lähedusest üksteisele. Pole vaja imestada, et meil on süvariik. Imestama peaksime siis, kui meil seda ei oleks.
Süvariigi võrgustiku kaudu liigub informatsioon, kujundatakse seisukohti, oma ja teiste meelsust ning sõlmitakse kokkuleppeid, mida ka ellu viiakse. Reegel on lihtne: käsi peseb kätt, teene vajab vastuteenet. See kõik seob nad üheks struktuuriks.
Süvariik sellisena toimib ja on olemas mitte kusagil põranda all, vaid otse siinsamas, meie silme ees ja selle liikmed on tavaliselt kõigile teada inimesed. Me vaid ei tea ei sellest võrgustikust, suhetest, infost, kokkulepetest ega tegevustest, mida toimetatakse. Vahel mõni kild neist suhetest saab teatavaks, aga vaid kild ja see ongi kõik.
Iga selle süvariigi osaline vaikib ja seda mitte mingi vande pärast, vaid hirmu pärast – olles selle mitteametliku suhete struktuuriga seotud ja selle osaline, on sellise isiku minevikus ja olevikus midagi valgustkartvat või väga piinlikku alati. Ning kui minnakse vastuollu süvariigiga, siis ähvardab see inimest karmide tagajärgedega. Karjäär võib katkeda, sa võid saada paariaks oluliste inimeste silmis, sinu staatus ning vastavalt toimetulek on ohustatud jms. Sind võidakse julmalt kõrvale visata ja kõigest ilma jätta.
Süvariiki pole võimalik reeta – kui sa seda reedad, siis reedetakse ka sind ja see on siis valus. Ollakse nö. “partners in crime” ja see on tõhusam kontroll kui mistahes vanded ja lubadused.
Süvariigil pole kodakondsust, sinna ei värvata kedagi ja sinna ei astuta, avaldus näpus. Seal ollakse oma ametikoha ja suhete läbi kas enamal või vähemal määral. Küllap on neidki, kes isegi ei aima, et nad on süvariigis kaelani sees. See pole riik de jure, see on riik de facto. See on ühiskonna vähkkasvaja, mis ei tapa, aga mis laastab.
Ma võiks veel pikalt jätkata, aga mul pole kavas siin raamatut kirja panna. Oskate ise edasi mõelda küll, et mis on mis ja kuidas see kõik meil toimib.”
Toimetuselt: Eesti süvariigi aluseks võivad olla Reformierakonna 17-aastase valitsemise ajal juhtivkohtadele saanud jõustruktuuride inimesed, kes on oma ametikoha ja edutamise eest pühkinud vaiba alla paljud nendeni jõudnud vihjed neid aidanud võimupoliitikute kahtlastest tegudest. Nii ongi tekkinud ringkäendus ametnike ja poliitikute vahel, kus üksteist reeta enam ei saa ja tuleb iga hinna eest vastu töötada ka neile, kes millegi peale on sattunud ja seoseid näevad.