„Progressiivne“ avalikkus rõõmustab. Kardetud Geert Wilders olevat saanud lüüa ja Hollandi valitsus, eesotsas peaminister Mark Rutte liberaalse parteiga, võitis.
Tegelikult lisas kaotaja oma parlamendiesindusse viis saadikukohta ja võitja kaotas kaheksa kohta. Suurim kaotaja on aga hoopis teine valitsev erakond, Sotsialistlik Tööpartei, kes sai parlamenti senise 39 koha asemel vaid 9 kohta.
Seega selgelt, et väita, et kaotaja on Wilders, on selle taustal ennatlik. Hollandis on valimised kirjalikud, ühel päeval ja ühes üleriigilises ringkonnas. Valimiskünnis on 1%, mis tekitab olukorra, kus 150-kohalises parlamendis on esindatud väga palju huvirühmi. Praeguses koosseisus koguni 15. Ka moslemid said kolm kohta. Võitjal läheb päris keeruliseks uut valitsust kokku panna, aga demokraatia toimib, ütleksin selle kohta.
Türgi president Erdoğan soovis enne 16. aprilli referendumit korraldada Hollandis oma rahvuskaaslastega valimiskampaaniat. See oli Hollandi valitsusele nagu taevakingitus. Peaminister Rutte näitas türklastele ust. Mehel oli valida, kas taganeda oma liberalistlikust poliitikast või hävida valimistel. Loomulikult, tegi Rutte ainuõige valiku. Panus oli arvestatav – valimisvõit. Olla selle nimel populist, pole ju paha. Türklased sõimasid teda koguni natsiks, aga ka selle solvangu elab üle. Säärane värvivahetus tagas peaministrile võidu. Elu näitab, kas see oli näiline või päris võit. Või hoopis samasugune võimu nimel püsimiseks tehtav meelemuutus, mis iseloomustab Eesti kartellipoliitikuid?
Liberalismi häving saabub varem või hiljem. Praegu elame selle hääbumise faasis ja Hollandi valimiste tulemus vaid kinnitab minu väidet. Liberalismi allakäigule aitab tõhusalt kaasa Euroopa islamiseerumine. Arvestades perekonna suurust ja seda, et moslemil võib olla kuni neli naist, vallutavad islamiusulised Euroopa juba mitte eriti kauges tulevikus. Ja seda täitsa demokraatlikult, meie endi kehtestatud mängureeglite (loe seaduste) järgi.
Mida aga võiks Eestil Hollandilt õppida? Enne, kui põhiseadust muutma hakata, tuleks korrigeerida valimisseadust demokraatia suunas. On vähe neid, kes meil ei nuriseks ega viriseks, et demokraatia ei toimi. Hiljuti tunnistas isegi ühe valitsuspartei riigikogulane Kalle Muuli KUKU Raadio saates, et Eestis demokraatia ei toimi. Õige märkus! Kuidas aga seda, üha süvenevat haigust ravida, mees paraku ei öelnud.
Hollandi poole vaadates teen mõned ettepanekud. Kõigepealt, veel enne järgmisi Riigikogu valimisi, võiks muuta valimisseadust ja vähendada valimiskünnist 1%-ni, nagu Hollandis. Teiseks, Eesti võiks olla üks valimisringkond. Kolmandaks, tuleks lõpetada e-valimiste-tsirkus. Hollandi kogemus näitab, et kodanike valimisaktiivsus oli üle 81%, kuigi hääletamine oli vaid kirjalik. Tundub, et valimisaktiivsus sõltub hoopis teistest teguritest. Meil on see teatavasti pisut üle 60%, kuigi lubatud on ka elektrooniline valimine.
„Postimehe” korraldatud arvajate lõunal kõlas küsimus: kus võimueliit pani mööda, et väga paljud neid enam ei usu? Kardan, et ravimivõtmisega ollakse hiljaks jäänud. Rohu nimi on usaldus ja seda enam ei ole. Ammu oleks pidanud käivituma poliitilise süsteemi reform, rahvaalgatuse- ja referendumiseadus, mis mõistagi eeldab ka põhiseaduse muutmist.
Robert Vill Autor on publitsist, kodanikuaktivist, ettevõtja ning poliitikavaatleja