Keskerakonnast välja astunud kuute riigikogulast ei saa kuidagi pidada asjalikeks lahkujateks, vaid pigem värvivahetajateks, kusjuures peaaegu kõik neist muutusid punasemaks.
Lahkujad viitavad sageli Yana Toomile, kellest neil olevat kõrini – samas oldi aastaid üheskoos, hingati sama edgarlikku õhku, söödi koos ära mitu puuda head vene soola, avati tee venekeelsele pealinnale, ja nüüd tuli äkki õilsustunne peale?
Erakonnad ongi selleks, et üheskoos valuküsimusi arutada ning Keski sisevaevused tulnuks juba ammu partei sees selgeks rääkida – praegused lahkujad aga lihtsalt põgenevad uppuvalt laevalt. Ja laev hakkas uppuma siis, kui Keskerakond hülgas konservatiivsed partnerid ja puges Reformierakonna kaissu. Selgrootud roomavad urust urgu.
BNS vahendab: “Reedel Keskerakonnast lahkumisest teatanud poliitikud märkisid, et Keskerakonnas puudub ühtne meeskond.” Ja kelle ülesanne olnuks see meeskond luua või alles hoida?
Nüüd põgenevad Keski vanad vettinud mägrad sotsidesse, et saada opositsiooni asemel võimukoalitsiooni osaks. Reformierakonda neil ilmselt teed polnud, sest Jürgen Ligi ja Jaak Aab ühte kooslusesse ilmselt ei sobi. Seepärast valiti vasakäärmuslased – Eesti punased said endale värvivahetajaid juurde.
Jüri Ratas jäi Keskerakonda. Esialgu. Tema selgrootust teades võib eeldada, et temagi nihkub kord, kas Kõlvarti ja Toomi külje alla või siis kusagile sootuks mujale.
Eesti läks veelgi punasemaks, sotsialism sai kesikuid juurde ja Kaja Kallas positsioon paranes, mitte küll tema enda tõttu, vaid ülejooksikute kaudu.
Uued Uudised