10.09.2019
Tallinna taksondus on küll korralik, kuid teatud momentidega ei saa rahule jääda. Pilt on illustratiivne.
Kliimapaanika kritiseerijad viitavad lisaks inimtekkeliste muutuste vaidlustamisele sageli ka majanduslikele põhjustele – ökohullus oma nõuetega lihtsalt hävitab allikad, mis aitavad inimestel normaalset elu elada.
Nii on praeguse kohustusliku biolisandiga kütusega: vedelkütuse seaduse kohaselt peab Eestis tarbimisse lubatud mootoribensiinis ja diislikütuses olema alates 2020. aastast olema vähemalt 10 protsendi energiamahu ulatuses biokütuseid.
Biokütus on biomassist toodetud vedel- või gaaskütus, mida kasutatakse transpordivahendites. Enimlevinud biokütused on põllukultuuridest toodetud biodiisel ja bioetanool, mis segatakse vastavalt diislikütusele ja mootoribensiinile juurde. Üha enam toodetakse biokütuseid ka bioloogilist päritolu jäätmetest ja tööstusjääkidest. Sellisest toorainest toodetud biokütus omab väidetavalt keskkonnale suuremat positiivset mõju.
Biokütuse vastu on praktiliselt kõik Eesti majandussektorid, alates põllumajandusest ja lõpetades Kaitseväe sõidukipargiga. Selline ebakvaliteetne kütus rikub mootoreid, ummistab toitesüsteemide filtreid, jätab kombainid ilusa ilmaga põlluservale remonti ja võib hukutavalt mõjuda kiirkorras näiteks piirile sõitvate kaitseväelaste missioonile. Suured probleemid võivad tekkida külmaperioodidel, mil sellises kütuses sisalduvad ühendid lihtsalt külmuvad.
Seega võitleme küll parema kliima eest, aga istume ise üha suuremate hädade otsa – kliimavõitlus on aetud teadlikult sedavõrd kompromissituks, et isegi mõistlikud vastuargumendid enam ei loe.
Tegu on otseselt nõukoguliku idiootsusega, kus suurte ja õilsate (enamasti ülepingutatud või väljamõeldud) ideedele tuuakse ohvriks inimeste igapäevaelu, lõpuks aga läheb kõik, nagu ikka: kas selgub, et hirmudel polnud alust, või siis paanilised otsused ei andnud mingit efekti, tekitatud kahju aga on suur.
UU