Keskkonnakaitse ei tähenda kampa kisavaid aktiviste, vaid läbimõeldud hoo mahavõtmist kõigis inimtegevustes

Kolmapäevasel Jüri Ratase ärakuulamisel käis taas läbi jutt kliimavaenulikust koalitsioonist, mistõttu vajab see teema pisut lahtiseletamist.

Uute Uudiste toimetus leiab, et kliimaprobleemid on liiga emotsioonide tasemele tõstetud ja rakendatud selle poliitilise vankri ette, mille küljel ilutseb silt “Ärategemine”.

Ehk siis ei huvita Reformierakonna ja sotside kampa sugugi mitte kliimaprobleemid, vaid teemaga saab sisse sõita ametisse astuvale võimuliidule. Sotside puhul võib veel aru saada, neile on iga teema enda pildis hoidmiseks sobiv, kuid oravapartei teab väga hästi, et võimule pääsedes tuleks neil majandusmurede lahendamiseks teha keskkonna-alaselt ebapopulaarseid otsuseid.

Probleemi nähakse ennekõike Eesti energeetikas, mis põhineb põlevkivil – kuni pole teaduslikult ja majanduslikult põhjalikult tõestatud ning kohe kasutatavaid alternatiive, tuleb paraku riigi majandusliku ja ka sotsiaalset olukorda silmas pidades minna edasi just sellel maavaral põhineva tööstusega.

Põlevkivitööstus on küll saastavaim, aga võtame siis ette juba kogu kompleksi: hoiame Eestimaa looduse puhtana ja ei vea siia ei suurprojekte ega ka massiliselt sisserändajaid, vähendame tarbimist ja selle suunatud tootmist. Kuidas tundub? Paraku on karta, et sellele hakkab vastu kogu see globalismile ja tarbimisele suunatud inimkond, kes toetub liberaalsele Lääne ühiskonnakorraldusele. Kuni keskkonnakaitset ei vaadata ühtse suure kompleksina, on kogu emotsionaalne tänavatel kisamine pigem kahekeelsus.

Samas ongi kummaline, et kogu see kliimaotsuste vajalikkusest karjuv seltskond peab täiesti normaalseks igasuguseid suurprojekte – Rail Balticut, lahealust tunnelit, miljardilist tselluloositehast. On ju selge, et ka kõige parema stsenaariumi ehk maksimaalse puhtuse korral ei mõju ükski neist projektidest Maa kliimale isegi mitte neutraalselt, vaid kohe kindlasti halvendavalt. Ka kõige paremini puhastatud tselluloositehase vesi ärgitab oma soojuse ja toitainerikkusega Emajõge ja Peipsit kinni kasvama, muutes seega kliimat; mahavõetavad metsad vähendavad hapnikutootmist; Rail Baltic lõikab läbi suure ala veerežiimi ja nii edasi.

Paljud asjad on projektide katkestamisega ära hoitavad, mitmed teised aga tuleb ära teha, sest muu pole võimalik – kõik see on pragmaatiliselt toimiv reaalsus ja vaoshoitud emotsioonid panevad tegema õigeid ja tasakaalukaid otsuseid. Aga ainult emotsioonid ei saa protsesse suunata, eriti siis, kuid need on tingitud poliitilistest huvidest.

Kliimaprotestides kasutatakse ohtralt ära noori, rõhudes sellele, et nendele me ju pärandamegi Maa. Aga noored ei seisa ju ka riigieelarvete, vaesust ja ebavõrdsust vähendavate projektide, ühiskonna saatuse ja muu taolise ees! Rootsis on kliimavõitluse etteotsa seatud 14-aastane teismeline, teles esinevad emotsionaalsete kirjade ettelugemisega lapsed, kes teemast midagi ei jaga, ja teavadki vaid, et lilled ja liblikad on lahedad, suitsev korsten aga mitte – nemad ei saa maailma valu lahendada.

Selle asemel, et noori vihmametsi päästma suunata, võiks neile õpetada, et ka nutiseade nende pihus, mis on neile paljajalu murul mängimise asemel elu mõtteks saanud, on kahjulik nii keskkonnale kui ka neile endile – see on puhtakujuline tarbeese vajalikuks suhtlemiseks ja info saamiseks, mitte elu ise. Aleksei Turovski räägib sellest, kuidas jääkarusid saab päästa, kui elektri tarbimist vähendada – aga need väikesed lapikud kiirgavad põrgulised, mida ka täiskasvanud igas asendis ja olukorras näpivad, on otsene oht nii Arktika jääväljadele kui ka kogu Maale.

Londonis kestab juba neljandat päeva kliimaprotest. Üldist elu blokeerivad keskkonnakaitsjad nõuavad, et valitsused kuulutaks välja kliima ja ökoloogilise eriolukorra, vähendaks kasvuhoonegaaside emissiooni 2025. aastaks nullile ja piiraks bioloogilise mitmekesisuse kaotust. Samuti tahetakse, et valitsusi juhiks uued “kliima- ja keskkonnaõigluse nõukogud”. Kuigi loosungid on õiged, võib vaid ette kujutada, mis saab siis, kui need nõukogud kõike määrama asuvad.

Valitsuste eesotsas ei istu kliimahukutajad, vaid enamasti inimesed, kes üritavad kliima päästmiseks võimalikult palju ära teha – poliitkomissarid nende selja taga küll midagi paremaks ei muuda!

Seega pole mõtet pidada keskkonnakaitsjateks neid, kes kõige kõvemini karjuvad, vaid neid, kes alustavad iseendast ja näevad pääseteed üldises säästlikuses, mitte üksiku korstna mahalõhkumises.