18.07.2020
Keskkonnaminister Rene Kokk
Keskkonnaminister RENE KOKK on võtnud üheks oma südameasjaks edendada Eestis keskkonnasõbraliku vesinikukütuse kasutamist ja tootmist. Ta peab realistlikuks, et 5-6 aasta pärast sõidab Eestis esimene vesinikkütusel rong. Intervjuus Konservatiivide Vabale Sõnale räägib Kokk ka riigi sammudest mõistlikuma metsamajanduse ja keskkonnakuritegevuse ohjeldamisel.
Koroonakriisi ajal muutus paljudes riikides keskkond puhtamaks. Kuidas on kriis Eesti keskkonda mõjutanud?
Nagu mujal maailmas, langes ka Eestis liikluskoormus oluliselt nii maapiirkondades kui ka linnades, kus see oli eriti nähtav. Inimestel polnud vaja kulutada tunde tööle või kooli liikumiseks, mõneks ajaks kadusid Tallinnas liiklusummikud.
Peamine võit looduskeskkonnale tuli just transpordisektorist ja sealsest heitgaaside vähenemisest, õhk läks puhtamaks. Eestis on üldiselt maailma puhtaim õhk, jagame seda tiitlit oma põhjanaabrite soomlastega. Kuna inimesed käisid palju looduses, siis pani see aeg ehk rohkem oma elukeskkonnale mõtlema.
Kui sõidan ringi oma kodukohas märkan rõõmuga, et paljud vanad ja aastaid tühjalt seisnud majad on jälle uue hingamise saanud ning inimesed leidnud tagasitee maale. Eks elu näitab, kas meil on tulevikus nii palju kontoripindasid vaja nagu praegu. Kindlasti on meie ettevõtetes ja riigiasutustes põhjust tulevikus rohkem ka kaugtöö tegemise vormidele mõelda.
Mis on peamised teemad, millega keskkonnaminister praegu tegeleb?
Teemasid on palju. Tegeleme bürokraatia ja ülereguleerimise vähendamisega ja hoidume EL-i baastasemest rangemate nõuete kehtestamisest.
Valmis on saanud avalike pakendikogumispunktide kaart. Veebiaadressilt www.kuhuviia.ee saab iga inimene vaadata, kus on tema kodule lähemad pakendijäätmete äraandmiskohad.
Paisude lammutamine või püsti jätmine on raske ja oluline dilemma. Olen seda meelt, et kohtades, kus ka veskihoone alles, ei oleks mõistlik paise lõhkuda, vaid võimalusel võiks proovida lahendada olukorda kalatreppide ja kalakruvidega.
Suur saavutus on see, et koostöös rahandusministeeriumiga jõustasime maksumuudatuse, tänu millele jääb rohkem eestlasi metsaomanikuks. Nimelt on metsaomanikele metsast teenitud tulu 5000 euro ulatuses aastas tulumaksuvaba.
Kandideerime loodava Euroopa Ilmakeskuse asukohamaaks. See keskus tooks Eestisse juhtivad kaugseire spetsialistid ja teadlased ning ergutaks Eesti ettevõtlust ja tööjõuturgu.
Ja palju muid teemasid, kaasa arvatud jäätmehoolduse korrastamine ja loomulikult metsateema…
Metsakaitsjad räägivad endiselt, et RMK raiub metsa liiga palju. Mis te neile vastate? Mida teeb riik, et metsa mõistlikult majandataks?
Kuna metsanduse arengukava liigub soovitust aeglasemalt, siis pidasin vajalikuks teha mõned muudatused juba enne uue arengukava vastuvõtmist.
Kavatsen omalt poolt esitada muudatusettepaneku, et järgmisest aastast vähendataks lageraielangi maksimumpindala seitsmelt hektarilt viiele, ja seda kogu metsamaal. Kavas on ka ajaline piirang okste väljaveoks ja purustamiseks, samuti raierahu looduskaitsealadel lindude kevad-suvisel pesitsemise perioodil.
Euroopat ohustab kooreürask. Kui palju see Eestit mõjutab ja mis on meie plaan?
Metsaomanik peab rohkem tähelepanu pöörama sellele, et ei loodaks üraskitele soodsaid tingimusi. Et soojal ajal ei tallataks kuuskede juuri, ei jäetaks kahjustatud puid metsa, peetaks kinni linnurahust, sest on ju linnud need, kes looduslikult üraskile piire seavad. Ja leiaks vahendid, kas püünised või püünispuud, ning viiks kinnipüütud putukad metsast välja.
Erametsakeskuse kaudu on kavas luua toetusmeede üraskitõrjevahendite soetamiseks. Seoses viimaste aastate üle-euroopalise üraskiprobleemiga, peame koostöös teadlaste ja metsameestega vaatama üle ka kuusikute istutamise jätkusuutlikkuse. Tõsisemat arutelu väärib segametsade rajamise otstarbekus.
Riigikohus tühistas osaliselt Rail Balticu trassi planeeringu Pärnus, sest keskkonnamõjude hindamine oli ebapiisav. Kuidas keskkonnaministeerium edasi käitub?
Natura ala seab majandustegevusele piirid, selliste alade hulka on valitud kõige esinduslikumad elukoha- ja kasvutüübid ning rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et Natura alal võib toimetada ainult siis, kui muid alternatiive ei ole. Rail Balticu puhul on neid alternatiive mitmeid. Kuid ka muudel põhjustel on vaja leida nii majanduslikult, sotsiaalselt kui keskkonnakaitseliselt mõistlikke alternatiive. Looduskaitsealasid loomadele ja lindudele luuakse selleks, et nende elupaigad säiliksid.
Hiljuti saime lugeda uudist, et Eesti geoloogiateenistus asub uurima Eesti maavarasid. Mis on uuringute eesmärk?
Uurimine ei tähenda veel kaevandamist. Eks võib väita, et uuring on kaevandamise eelduseks, samas olen olnud kogu aeg seda meelt, et riik peab teadma, millised maavarad ja ressurss tal olemas on.
Uuringulubade andmine ei võrdu kaevanduse avamisega. Kaevandamisloa saamiseks järgnevad veel mitmed ja mitmed tegevused. Kuid loomulikult mõistan ma elanikke ja seda, et uurimine paneb ohutule põlema ning et muretsetakse oma kodukoha ja selle looduskeskkonna pärast.
Toetan kaevandamiste puhul laiemalt põhimõtet, et kui üks ala ammendub, siis tuleb see enne korrastada ja alles seejärel võtame kasutusele uue. See, et meil on paljudel juhtudel ühes piirkonnas paralleelselt töös mitu sama maavara kaevandavat ettevõtet, ei ole minu hinnangul õige lähenemine. Ammendame ühe koha, rekultiveerime – metsastame, taastame põllumaa, teeme ujumiskoha või puhkeala – ja siis võtame kasutusele järgmise koha.
Kui jutt juba maavaradele läks, siis omaette teema on põlevkivi aheraine suurem kasutuselevõtt, mis liigub meil hetkel küll üle kivide ja kändude, aga siiski liigub. Töötan ka selle ressursi parema kasutuselevõtu eest tulevikus loodavate taristuobjektide ehituste juures. Näiteks kergliiklusteede muldkehades oleks võimalik seda materjali rohkem kasutada. Loodetavasti saame seda tulevikus rohkem tegema hakata ja selle võrra vähem uusi materjale kaevandada.
Keskkonnakaitsjad pole kavandatavast Eesti Energia õlitehasest vaimustuses. Kas nende mure on õigustatud?
Maa- ja loodusvarade ahju ajamine lihtsalt elektri saamiseks ei ole pikemas perspektiivis mõistlik. Aga kui soovime, et meie riik omaks energiajulgeolekut, ja seni kuni tuule- ja päikeseenergia või mõni muu alternatiivne lahendus seda veel ei paku, tuleb meil mõnda aega – ehkki iga päevaga üha vähem – sellega jätkata.
Tehase rajamine ainult kütuse tootmiseks ei ole tänases maailmas enam jätkusuutlik tegevus, aga samas on Ida-Virumaale rajataval tehasel muid olulisi sotsiaalmajanduslikke aspekte. Ideaalis toodab see õlitehas toorainet ka keemiatööstustele.
Võime näha ka võimalusi ja lahendusi plastijäätmete ringlussevõtuks. Olen üsna lootusrikas, et lähema 15 aasta jooksul arenevad ka erinevad CO2 kinnipüüdmise tehnilised lahendused ja võib-olla oskame CO2 paremini ära kasutada.
Hiljuti tegite ettepaneku kaasata keskkonnajärelevalvesse vabatahtlikud abiinspektorid. Mis on eesmärk?
Kui tuua paralleel, siis on abipolitseinikud ennast enam kui küll õigustanud. Olemas on ka vabatahtlikud päästjad ja merepääste. Sarnased probleemid on ka keskkonnainspektsioonis – tööpõld on lai, aga abikäsi jääb puudu. Seega loome keskkonnaabi inspektorite institutsiooni, mis on toeks keskkonnainspektoritele. Täpsemad plaanid ja koolitusprogrammid on ettevalmistamisel ja järgmise aasta kevadel loodame alustada ligi saja abiinspektoriga.
Kui suur probleem on Eestis keskkonnakuriteod? Mis tüüpi rikkumised need on?
Kurvastusega tuleb nentida, et keskkonnalast kuritegevust on oluliselt rohkem, kui me igapäevaselt tajume. See on ka üks põhjus abiinspektorite institutsiooni loomiseks. Palju probleeme on kalastuseeskirjade rikkumisega, aga kui rääkida suurematest rikkumistest rahalises mõttes, siis need on seotud jäätmevaldkonnaga.
Mis ajendas looma vesinikutöörühma?
Olen isiklikult veendunud, et tegemist on tulevikukütusega ja näen Eestil siin suurt potentsiaali nii kasutamise kui ka tootmise osas; vesinikust ja selle tootmisest võiks saada Eesti Nokia. Töötame selles suunas, et saada esimesed vesiniku tarbijad, näiteks mõne linna bussid või jäätmeautod. Siis oleks vaja 4-5 suuremasse linna ehitada ka vesinikutanklad. Loomulikult on vaja toetada vesiniku tootmisega alustamist Eestis, aga alguses peame toetama nii tarbimise tekitamist kui ka tootmist. Töö selle nimel käib, ilmselt olen ise ka üks esimesi vesinikuauto ostjaid, kui Tallinn tankla saab.
Kui palju on maailmas vesiniku järele nõudlust?
Julgen väita, et iga päevaga üha rohkem. Vesinik energiakandjana avab tulevikus palju uusi võimalusi tehnoloogiate arenguks. Hea meel on nentida, et Eestis on erinevate tublide ettevõtjate ja teadlaste näol väga suur kompetents juba olemas. Nüüd tuleb riigil leida võimalusi nende teadmiste rakendamiseks ja aidata meie ettevõtjad ka välisturgudele. Euroopa Liit on viimasel ajal samuti astumas samme vesinikutehnoloogiate arendamiseks. Kas tahame või mitte, aga elektritaristu väljaehitamine on üsna kallis ja aeganõudev, seega usun, et see arusaam jõuab inimestele üha rohkem kohale ning see omakorda paneb otsima uusi lahendusi, milleks on ka vesiniku kasutuselevõtt. Nagu ikka on igal uuel asjal oma kasvuraskused, aga usun, et ühel päeval on vesinikukütus sama loomulik nagu praegu fossiilkütused.
Kas Eestis on huvigruppe, kes on vesinikuenergia arendamisest huvitatud?
On, ja tuleb ilmselt kohe ka juurde, kui suudame riigina sõnastada selgelt Eesti vesinikustrateegia lähikümnendiks ning luua esmase tarbimisevajaduse ehk bussid ja rongid.
Mainisite ühes hiljutises intervjuus, et Viljandisse võiks sõita esimene vesinikurong? Kui kaugest tulevikuhorisondist me üldse räägime?
Vesinikul sõitev Tallinn-Viljandi rong ei peaks olema järgneva 5-6 aasta perspektiivis enam ulme. Ühise tahte ja rahaliste vahendite olemasolul võib-olla ka varem. Eestis on olemas ettevõte, kes oleks valmis nõudluse tegelema rongide ümberehitamisega vesinikuküttele.
Maailmas liigub transport elektrienergia peal? Kui palju riik seda valdkonda edendab?
Oleme võtnud vastu otsuse minna edasi raudtee elektrifitseerimisega. See on üks suuri tegevusi. Kui vaadata transpordisektorit laiemalt, siis minul isiklikult väga usku ei ole, et meil ühel päeval põllumehed elektritraktoritega kõik tööd ära teevad. Elektrilisi lahendusi kindlasti juba on ja tuleb juurde, aga rasketehnika osas olen ma skeptiline, siin tuleb ilmselt mingi alternatiiv kas vesiniku näol või õpime tootma mõistliku hinnaga sünteetilist fossiilkütust.
Kui rääkida energia tulevikust, siis on arutatud ju ka tuumajaama ideed. Kas selle ideega on kuhugi jõutud?
Tuumajaama küsimusega on mul kavas lähema kahe kuu jooksul valitsuskabinetti minna ja tutvustada plaani luua töögrupp selle teema süvitsi arutamiseks ja kaardistamiseks. On vaja selgust, kas sellel energialiigil üldse on Eestis tulevikku. See on teema, mis nõuab üldrahvalikku arutelu.
Tänavu on siseturismi ilmselt rohkem kui eelnevatel aastatel. Mis plaanid siin riigil on?
Korrastame olemasolevaid RMK matkaradu ja rajame jõudumööda juurde uusi matkaradu. Ilmselt külastatakse sel aastal Eesti vaatamisväärsusi oluliselt rohkem kui varem.
Kuidas ise puhkate?
Kui vähegi aega tekib, siis matkan mootorrattaga.
MIKS VESINIKENERGIA?
Vesinikuenergeetika on suur samm madala ökoloogilise jalajäljega majanduse suunas. Erinevalt fossiilkütustest ei tekita vesiniku põlemine mitte süsihappegaasi, vaid ainult puhast vett.
Tavaliselt esitletakse vesinikku transpordile mõeldud energiasalvestina. Ja vesinikku saabki väga hästi rakendada nii autode, rongide, laevade kui ka lennukite puhul. Transpordile keskendub umbes veerand kõigist vesinikutehnoloogia arendustest. Lisaks sellele on vesinikutehnoloogia abil võimalik luua uus vähesaastav tööstus.
2019. aastal toodeti 70 miljonit tonni vesinikku, sellest peaaegu kõik aurumetaani ümbertöötlemisel maagaasist. Aga vesinikku on võimalik toota ka biomassist (biolagunevad jäätmed, reovee sete, haljastusjäätmed) ja põlevkiviõlist.
Vesinikutehnoloogiad on pragu veidi kallimad kui võiks. Ent kui neid hakatakse maailmas rohkem kasutama, siis alanevad hinnad hüppeliselt, nii nagu oleme näinud päikesepaneelide ja tuuleenergia puhul.