Kevadel oma eelnõud läbi surunud valetajate koalitsioon ei taha ära maksta võidu kõrget hinda

Kui jälgida võimupoliitikute väljaütlemisi, siis jääb mulje, et nad on hariduse ehk saanud, aga haritust küll mitte. On nad rumalad või küünilised? Küsimus jääb õhku püsima.

BNS kirjutab, et “Erakonna Eesti 200 liider ja riigikogu esimees Lauri Hussar saatis Riigikogu opositsioonile korduskirja uurimaks, milline on poliitikute nägemus Riigikogu tööst uue istungjärgu ajal. /…/ Riigikogu opositsiooni fraktsioonid pidid selleks nädalaks vastama, kas nad on valmis laskma arupärimised kevadel esitatud obstruktsiooni kolme filtri süsteemist läbi või mitte. /…/”Me ootasime vastustest rohkem, et neil olnuks suurem soov panustada riigikogu töövõime taastamisse,» lausus Hussar.

Riigikogu juhatus käis juuli keskel välja ettepaneku, mis võiks lahendada sügisistungi võimalikud ummikud – jagada arupärimised kolme gruppi: need, mida ollakse valmis tagasi võtma, need, mille arupärija on nõus kirjaliku vastusega, ning need arupärimised, mida kindlasti soovitakse arutada.”

Ehk siis soovib Riigikogu juhatuse koalitsiooniosa leida nüüd kompromissi, millest nad eelmise istungjärgu lõpus midagi kuulda ei tahtnud, surudes oma maksutõusu- ja homoseaduse eelnõud teerullimeetodil läbi. Nüüd, mil neil enda tahtmised on käes, otsib koalitsioon mingit jaburat kompromissi.

Maksutõusude ja abielu pilastamise vastu olnud opositsioon kasutas nende eelnõude vastu üht parlamentaarset võimalust, obstruktsiooni ehk Riigikogu töö ummistamist eelnõude ja arupärimistega. Koalitsioon vastas sellele arupärimiste arvu piiramise ning rohkete hääletuste sidumise usaldushääletusega.

Lõpuks võimukoalitsioon võitis, eelnõud said seaduseks. Aga sel võidul oli krõbe, opositsiooni poolt seatud hind, arupärimiste kuhjumine järgmisesse istungjärku, mil võimulolevad vasakäärmuslikud jõud tahavad läbi suruda veel vaenukõneseadust ja automaksu.

Kui Reformierakonnas vähegi ajusid on, pidid nad aru saama, mida tähendab arupärimiste ja eelnõude uputus edapidiseks, ja mistahes mõistuse olemasolu korral oleks nad kusagilt kompromissivõimaluse leidnud, näiteks jättes alles lastega peredele varem kehtestatud perehüvitised. Aga ei, Kaja Kallas kogu oma võimukambaga läks, põlenud maa järel. Nüüd avastavad nad enda pohmelliseisundis.

Opositsioon ei saa ega tohigi minna vähimagi kompromissini. Esiteks, arupärimiste uputus on just see hind, mida koalitsioon nõustus oma eelnõude eest maksma. Piltlikult võttes ajas koalitsioon oksjonil hinna üles, võitis oksjoni ja nüüd, mil ihaldatu on käes, hakkavad nad rääkima, et nende ülepakkumine oli siiski liiga suur, et seda võiks alla lasta ja oksjonil olnud objekt siiski alghinnaga või siis natukese kõrgemaga, aga mitte lõpphinnaga kätte saada.

Opositsioon ei tohi kompromissidele minna juba seetõttu, et ka automaks ja vaenukõneseadus surutakse nagunii teerulliga läbi ning selle takistamiseks tuleb kõvasti obstruktsiooni kasutada, et võimalik võit koalitsioonile valusaks teha. Eelmisest istungjärgust üleminevad eelnõud ja arupärimised on hea väetis opositsiooni uuele vastutöötamisele, sest koalitsioon, kel nagunii on eelnõude läbisurumiseks enamus, peab kõigepealt oma vanad võlad ehk võidu hinna ära maksma, enne kui uuesti teerulli tööle saab panna.

Muidugi räägib võimukoalitsioon palju ja negatiivselt Riigikogu töö ummikusse jooksmisest ja parlamentarismi kadumisest, aga see on nende probleem – opositsiooniline vähemus nagunii oma eelnõusid läbi suruda ei saa ja miks nad peaksid aitama koalitsioonil enda tahtmisi teoks teha? Pigem tuleb need võimalikult raskeks muuta, seda enam, et kõik Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 ettevõtmised lammutavad traditsioonilist väärtusruumi (homoseadus) ja demokraatiat (vaenukõneseadus), halvendavad rahva hakkamasaamist (maksutõusud) ning hukutavad majanduse (kliimameetmed, maksukoormus).

Valetajate koalitsioon, kes valimiskampaania aegu varjas oma soovi tõsta järsult makse, on võimu saanud pettusega ja sellisele ei maksa teha mingeid järeleandmisi. Mis aga puutub Riigikogu esimehe toolil istuvasse Lauri Hussarisse, aga ka peaminister Kaja Kallasesse, siis neile võiks soovitada taas koolipinki istuda, tegemaks vähemalt kompromissi mõiste endale selgeks. Sest nende kasutatav Suure ja Väikese Peetri loo narratiiv “Algul sööme sinu toidu ja siis igaüks enda oma” ei ole reaalses elus mingi kompromiss.

Uued Uudised